Kuna arstide eesmärgiks on vähi avastamine võimalikult varajases (esimeses või teises) staadiumis, kus see veel mingeid sümptome ei anna, peaks rindu regulaarselt kontrollima. „Mida väiksem on vähk avastamise hetkel, seda suurem on tõenäosus raviga temast täielikult vabaneda, ka on ravi maht ja eri raviviiside vajadus väiksem,“ lausub Meldre. Kui vähk on väike, siis on seda võimalik ravida ka rinda säästvalt – operatsioonil eemaldatakse vaid vähikolle, rind ise jääb alles.
„Esmane, kõige lihtsam ja kättesaadavam variant rindade kontrollimiseks on nende komplemine – seda saab naine ise teha ega pea alati arsti juurde minema. Tähtis on rindu kontrollida samas menstruatsioonitsükli faasis – soovitatavalt kohe pärast menstruatsiooni lõppu tsükli viiendal kuni seitsmendal päeval –, siis on rinnad kõige pehmemad ja muutused kergemini avastatavad. Samas tsükli faasis kombeldes on võimalik ka leidu võrrelda varasema kogemusega,“ juhendab Meldre.
Postmenopausis naised võiks Meldre sõnul valida lihtsalt ühe konkreetse kuupäeva ja iga kuu sel päeval ennast kontrollida. Regulaarsus on siinkohal oluline, sest harva kombeldes ei pruugi varasemat tulemust mäletada. „Komplemise eeliseks on, et naine tunneb oma rinda ise kõige paremini ja leiab kergemini üles uue tihendi. Puuduseks muidugi teadmatus, mida otsida,“ lisab ta.
Kontrolli tulevad üha nooremad naised
Kui naine avastab rinnas midagi sellist, mida enne ei olnud, tuleb kohe arsti juurde minna. „Kindlasti tuleb kontrolli minna, kui rinnas on tihend, mida varem polnud; kui rinnast eritub verist (punast) või vesist (läbipaistvat) eritist; kui rinna kuju on muutunud, esineb nahamuutusi – punetust, sissetõmbeid või nn apelsinikoorenahka,“ loetleb Mare Meldre. Teisalt rinnavalu ei ole vähile viitav sümptom – enda psüühika rahustamiseks võib ka sel puhul siiski julgelt uuringule minna. „Kui selgub, et kõik on korras, kaob tavaliselt ka valu,“ sõnab radioloog.
Sõeluuringule kutsutakse Eestis 50–69aastaseid naisi. Kutsutavate aastakäikude esindajatel pole uuringule minnes saatekirja vaja (kes on haigekassa poolt kindlustatud), ülejäänud peavad selle küsima perearstilt või günekoloogilt. Meldre nendib, et kahjuks ei ole Eesti naised eriti aktiivsed kontrolliskäijad. „Sageli kohtab ka neid, kes teavad aastaid, et mingi tükk on rinnas ja kasvab, aga ei julge arstile minna,“ lausub ta. „Heaks naiste aktiivsuse indikaatoriks on sõeluuringul osalemise protsent – see kõigub viimastel aastatel 50–60% vahel. Ehk peaaegu pooled neist naistest, keda kutsutakse ja pakutakse tasuta võimalust ennast kontrollida, ei pea vajalikuks seda teha. Kurb.“
Siiski, kinnitab radioloog, on tänu suurele teavitustööle kontrolliskäijate protsent viimasel ajal suurenenud. „Rõõmu teeb see, et ka nooremad naised on endale teadvustanud rindade kontrollimise vajalikkuse – nemad ei häbene probleemi või murega kontrolli tulla – ja tasuks saavad sageli teadmise, et midagi hullu polegi,“ nendib Meldre.
Kuna vähki haigestumise risk tõuseb järsult 45–50aastaste eagrupis ja pärast seda eriti ei vähene, on soovituslik rindu kontrollida ka vanematel kui 70aastastel – selleks on vajalik vaid perearsti või günekoloogi saatekiri.
Ka terved naised peavad end kontrollima
Mare Meldre toob välja, et soovituslik on kõigil – ka ennast tervetena tundvatel naistel – teha 40aastasena nn baasmammogrammid, alates 45. eluaastast kuni elu lõpuni peaks mammogramme tegema iga kahe aasta järel. Sel puhul on tõenäosus tekkinud vähk avastada kõige väiksemana.
Ta selgitab, mida mammogramm endast kujutab: „See on ülevaatlik uuring, mille abil saame väga palju infot rinna struktuuri ja selles olevate muutuste kohta, sageli vähi puhul esinevad mikrolubikolded pole teiste meetoditega üldse avastatavad. Ka on mammogramm objektiivne, ülevaatlik, jääb võrdluseks täismahus alles ning seda võivad vajadusel vaadata konsultandid ja raviarstid. Pildi tegemiseks vajalik kiirgus on väike ega ohusta naise tervist.“
Nooremate (alla 35aastaste) naiste rinna valikuuringuks on ultraheliuuring, mis ei kasuta ioniseerivat kiirgust ning on aktiivsemale ja tundlikumale rinnanäärmele seetõttu ohutum. „Ultraheliuuringu puuduseks on selle subjektiivsus – sõltuvus tegija kogemustest ning teadmistest, ka ei ole võimalik seda uuringut täismahus arhiveerida hilisemaks teiste arstidega konsulteerimiseks,“ räägib Meldre.
Radioloog toonitab, et kindlasti peaks oma rindu uurima naised, kelle perekonna naisliinis on olnud rinnavähki noores eas (nooremana kui 40aastaselt). Samuti peaks need naised hakkama kümme aastat kõige noorema vähijuhtumi avastamise east varem end kontrollima igal aastal. „Mõistlik oleks võimalusel teha ka geenianalüüs BRCA1 või BRCA2 geenimutatsiooni määramiseks,“ soovitab Meldre.
Kahjuks näitab statistika, et rinnavähk kimbutab järjest nooremaid naisi. „Osaliselt on selles ilmselt süüdi meie stressirohke elustiil, osalt siiski suhteliselt kergekäeline hormoonide tarvitamine pika aja jooksul,“ leiab Mare Meldre.
Üle 50-aastastele soovitame kontrollis käia hea süsteemi järgi: kes paaritul aastal sündinud, need paarituil aastail ja vastupidi, sama süsteem kehtib ka mammograafia sõeluuringutel. Kaebuste puhul broneerida kohe aeg naistearstile.
Kindlasti mõelda kaasaegsete meetodite plussidele: HPV vaktsineerimine, munajuhade sulgemise ja vasektoomia võimalusele üle 35-aastastel, mis aitab vähendada hormoonpreparaatide liiga pikaaegset tarvitamist ja koormust.