Meeled

VIIS SUURIMAT KAHETSUST: millest surivoodil inimesel kõige rohkem kahju on? (34)

LISA KOMMENTAAR

Orja elu25. mai 2018, 10:24
Suurema osa ajast otsustavad teised orjad ja kupjad mida tegema pead. Sõpradega kokku saades üritad meeleheitlikult uhkustada panga korteri ja autoga ja teha nägu just nagu oleksid happy. Tänapäeva reaalsus.
Riisikas24. mai 2018, 13:05
nii on23. mai 2018, 20:18
Lugesin ühte uuringut ja kõige rohkem kahetsetakse surres seda, et siia ilma sai sünnitud.
Vaikuse tund23. mai 2018, 18:05
Pole mõtet midagi kahetseda, mis läind see läind ja las nii jäädagi.
kahetsen,23. mai 2018, 17:58
et pole 100% tervislikult elanud. Oleks ikka hea küll, kui tervist 100% oleks.
Hooletused-laiskused ja pisipatud on lahedad ja lõbusad küll, aga nende eest hakatakse kahjuks lõivu küsima.
Pensionàr23. mai 2018, 16:36
Endise korge riigiametniku "eks" arvas kahetsusest nii: "Kahetsus on koige kasutum asi maailmas, kuna mitte midagi ei saa enam muuta".
n7823. mai 2018, 15:41
Khju on ,et poliitikuks ei saanud? 11 tehn.ametit sain selgeks.(5.OT enim1000v.oligi viimane töök.)Pole hullu,võibolla Jumal pakub midagi paremat?
Jah23. mai 2018, 15:19
kahju, et ei saa raha kaasa võtta sinna kuhu ma pärast surma lähen... aga pole vist mõtetki, see hakkab seal kohe põlema.
Põrgukutsarite jutt täiesti.23. mai 2018, 15:17
et sain ikka elus vähe fanni hävvida... Põrguline! Kahetseda tasub ikka ringin.kkumist, reetmist, valetamist, varastamist, aja surnukslöömist, tahtmatust õppida ja seda, et sa raip pole teinud elus midagi head!
sünni, ela, sure!23. mai 2018, 14:24
Elama peaks nii, et rohkem enam ei tahaks, et kõigest saab kõrini. Vastupidi oleks väga kurb ― et tahaks väga, väga edasi elada, sest isu ei ole veel täis, isegi poolepeal mitte, aga peab ikkagi surema.
Selleks tuleb palju tööd teha23. mai 2018, 15:12
2. „Poleks ma vaid nii palju töötanud.“
Bronnie kinnitab, et seda ütlevad talle absoluutselt kõik mehed, kelle eest ta hoolitsema peab. Bronnie töötab Austraalias, kus vanema põlvkonna naiste seas on palju neid, kes on olnud koduperenaised. Seega, ehkki on ka palju naisi, kes sama räägivad, on kahetsus ületöötamise pärast, mille arvelt jäid nad ilma väärtuslikust ajast laste ja lähedaste seltsis, meeste universaalne kurvastus.
realist23. mai 2018, 12:19
minu õde suri 52 aastaselt ja temal oli eelkõige kahju, et ei näe oma laste elu, kuidas nad oma elus toimetavad, lapsi kasvatavad.
Sellisel tagantjärele kahetsusel ei ole mingit mõtet, see on sinu elu, mida elasid, kahetseda saab ikka seda, mis tegemata-nägemata jäi.Kui antaks teine elu, ei mina usu, et keegi midagi teisiti teeks.
vanaema23. mai 2018, 17:00
Väga siiralt loodan, et naised ja mehed, kes lastest loobunud oma isikliku heaolu nimel, need eneseimetlejad, surivoodil kahetseksid, et neil lapsi pole, mittekedagi pole! Aga neil pole ju kedagi, kellele kahetsedagi. Keegi ei kuule/kuula neid, see on lastetute isiklik valik.
njah25. mai 2018, 09:42
"kellele kahetseda" - et keda veel enne lõppu hädaldamisega koormata? Arvata võib, et kõige raskem on lahkuda neil, kes harjunud n.ö. oma laste elusid elama (loe: rikkuma). Lastele on sekkuja lahkumine kergendus, kurb küll, aga siiski kergendus.
Jan23. mai 2018, 10:14
Elan teadlikult niimoodi, et mina neid 5 lauset ütlema ei pea :)
Selleks peab lihtsalt mitte elama plaani järgi.
Ita Everi sõnad on siin kuldsed: olen selline imelik inimene, kellel pole eesmärki.
minu unistus23. mai 2018, 09:54
maksta kätte neile kes on ülekohut teinud ja kiiresti sest aeg lendab
Ärge midagi tegema küll hakake,23. mai 2018, 15:23
kui rahulikult jälgite, näete, et elu maksab sellistele väga kurjalt niigi.
Unistus22. mai 2018, 22:33
Unistused on toredad, aga nii lihtne pole neid täita
Teine punkt on kummaline.22. mai 2018, 21:44
M0lutamiseks on vaja raha. Kui aga pappi HETy siis ei jäägi muud üle kui töötada.;)
see lookene22. mai 2018, 21:07
ilmub vist iga 5 aasta tagant korra.
nr. 222. mai 2018, 20:55
mina lausa vihkan töö tegemist, aga meeldib vaadata, kuidas teised seda teevad. Seepärast mind tööpõlguriks kutsutaksegi, aga see-eest on tervis nagu 30a. kuigi ise üle 50.
,,A,,22. mai 2018, 20:04
Surra! See on suurim õnnistus. Midagi pole kahetseda!
Anus Dei22. mai 2018, 23:03
...Ei kahetse midagi!!!...
Mädanik 22. mai 2018, 19:55
Enne surma avastab vanake et kokku krahmatud mammonat ei saa teise ilma kaasa võtta.Sellest on nii kahju.
Ohtu 22. mai 2018, 19:42
Mul on kahju rikkuritest, sest raha teeb peast lolliks.
Surivoodil22. mai 2018, 19:33
saabki kōik need 5 soovi tāidetud
nii lihtne 22. mai 2018, 20:20
kümme käsku ja aamen
gvyujik22. mai 2018, 19:30
Reeglina kahetsetakse mitte tehtud vaid tegemata jäänud asju
Selgitaks pisut22. mai 2018, 19:24
Kõik need loetletud kahetsused on Eestis karistatavad.
Tõerääkimine, hullustele mitteallumine, orjastaatusest keeldumine, normaalsetes suhetes olemine, kokkuvõttes ei tohi EV kodanik, eriti see II Eesti kodanik õnnelik olla, sest see solvaks I Eestit.
22. mai 2018, 19:12
Ületöötamine on kõige kurja juur, see ei anna inimesele aegagi mõelda, mida ta ise elust tahab.
Muutumine?22. mai 2018, 19:09
What?
Muutumise vajadus on alati ajendatud sellest, et teistele iniemstele ei mahu sinu minapilt pähe - inimene ei tohigi end muuta kellegi meelehea järgi, kellegi meeleheaks enda minast lahtilasta on kõige nõmedam soovitus ja kahetsetakse ilmselt seda, et seda on tehtud.
Elada tuleb nii nagu ise õigeks pead, mitte mingi "muutumiste" taktis.
kõik on õige22. mai 2018, 19:29
järgmises elus kohtume, tark olla on kõige suurem saavutus siinsel eluetapil, kuid mälu kustutab ebaolulise ja edasiliikumine vajab vahepeal puhkust
to Muutumine? /22. mai 2018, 20:09
Nii on ideaal variandis. Tegelikus elus, on see üsnagi võimatu.
On ta jee võimatu.23. mai 2018, 15:56
Kui ise äpu olla siis ongi võimatu - ma lasin kõigest mittevajalikust lahti paari aasta eest ja elu on palju muutunud, elan endale, ei jookse teiste soovide järgi, ma pole kellestki sõltuv ja keegi ei sõltu minust. Ma ei kujuta ette, et mingi ruunatud m@ra nimel ja võibolla võõraste laste kasvatamiseks pean nui neljaks rabama, olema panga ori, et seda "õnnelikku" vahmiili kuidagi koos hoida, neile edevaid asju lubada jne - milleks? Mul on 4a vana telefon ja paistab, et see kestab veel paar aastat jne - vaatan linnapeal neid 6-7a lapsi kel labidasuurused nutid näpus, et ei kujutaks ette, et pean kuu või rohkem rabama, selleks, et põngerjas saaks poosetada - milleks? See kõik on kaduv ja ainult füüsiline väärtus mida ei ole tarvis reaalselt. Paljud muidugi ei oska lihtsalt jamast lahti lasta ja ega siin polgi midagi - eestlane on ajast aega olnudki äpu kahjuks,