Suurema osa ajast otsustavad teised orjad ja kupjad mida tegema pead. Sõpradega kokku saades üritad meeleheitlikult uhkustada panga korteri ja autoga ja teha nägu just nagu oleksid happy. Tänapäeva reaalsus.
et pole 100% tervislikult elanud. Oleks ikka hea küll, kui tervist 100% oleks. Hooletused-laiskused ja pisipatud on lahedad ja lõbusad küll, aga nende eest hakatakse kahjuks lõivu küsima.
et sain ikka elus vähe fanni hävvida... Põrguline! Kahetseda tasub ikka ringin.kkumist, reetmist, valetamist, varastamist, aja surnukslöömist, tahtmatust õppida ja seda, et sa raip pole teinud elus midagi head!
Elama peaks nii, et rohkem enam ei tahaks, et kõigest saab kõrini. Vastupidi oleks väga kurb ― et tahaks väga, väga edasi elada, sest isu ei ole veel täis, isegi poolepeal mitte, aga peab ikkagi surema.
2. „Poleks ma vaid nii palju töötanud.“ Bronnie kinnitab, et seda ütlevad talle absoluutselt kõik mehed, kelle eest ta hoolitsema peab. Bronnie töötab Austraalias, kus vanema põlvkonna naiste seas on palju neid, kes on olnud koduperenaised. Seega, ehkki on ka palju naisi, kes sama räägivad, on kahetsus ületöötamise pärast, mille arvelt jäid nad ilma väärtuslikust ajast laste ja lähedaste seltsis, meeste universaalne kurvastus.
minu õde suri 52 aastaselt ja temal oli eelkõige kahju, et ei näe oma laste elu, kuidas nad oma elus toimetavad, lapsi kasvatavad. Sellisel tagantjärele kahetsusel ei ole mingit mõtet, see on sinu elu, mida elasid, kahetseda saab ikka seda, mis tegemata-nägemata jäi.Kui antaks teine elu, ei mina usu, et keegi midagi teisiti teeks.
Väga siiralt loodan, et naised ja mehed, kes lastest loobunud oma isikliku heaolu nimel, need eneseimetlejad, surivoodil kahetseksid, et neil lapsi pole, mittekedagi pole! Aga neil pole ju kedagi, kellele kahetsedagi. Keegi ei kuule/kuula neid, see on lastetute isiklik valik.
"kellele kahetseda" - et keda veel enne lõppu hädaldamisega koormata? Arvata võib, et kõige raskem on lahkuda neil, kes harjunud n.ö. oma laste elusid elama (loe: rikkuma). Lastele on sekkuja lahkumine kergendus, kurb küll, aga siiski kergendus.
Elan teadlikult niimoodi, et mina neid 5 lauset ütlema ei pea :) Selleks peab lihtsalt mitte elama plaani järgi. Ita Everi sõnad on siin kuldsed: olen selline imelik inimene, kellel pole eesmärki.
mina lausa vihkan töö tegemist, aga meeldib vaadata, kuidas teised seda teevad. Seepärast mind tööpõlguriks kutsutaksegi, aga see-eest on tervis nagu 30a. kuigi ise üle 50.
Kõik need loetletud kahetsused on Eestis karistatavad. Tõerääkimine, hullustele mitteallumine, orjastaatusest keeldumine, normaalsetes suhetes olemine, kokkuvõttes ei tohi EV kodanik, eriti see II Eesti kodanik õnnelik olla, sest see solvaks I Eestit.
What? Muutumise vajadus on alati ajendatud sellest, et teistele iniemstele ei mahu sinu minapilt pähe - inimene ei tohigi end muuta kellegi meelehea järgi, kellegi meeleheaks enda minast lahtilasta on kõige nõmedam soovitus ja kahetsetakse ilmselt seda, et seda on tehtud. Elada tuleb nii nagu ise õigeks pead, mitte mingi "muutumiste" taktis.
Kui ise äpu olla siis ongi võimatu - ma lasin kõigest mittevajalikust lahti paari aasta eest ja elu on palju muutunud, elan endale, ei jookse teiste soovide järgi, ma pole kellestki sõltuv ja keegi ei sõltu minust. Ma ei kujuta ette, et mingi ruunatud m@ra nimel ja võibolla võõraste laste kasvatamiseks pean nui neljaks rabama, olema panga ori, et seda "õnnelikku" vahmiili kuidagi koos hoida, neile edevaid asju lubada jne - milleks? Mul on 4a vana telefon ja paistab, et see kestab veel paar aastat jne - vaatan linnapeal neid 6-7a lapsi kel labidasuurused nutid näpus, et ei kujutaks ette, et pean kuu või rohkem rabama, selleks, et põngerjas saaks poosetada - milleks? See kõik on kaduv ja ainult füüsiline väärtus mida ei ole tarvis reaalselt. Paljud muidugi ei oska lihtsalt jamast lahti lasta ja ega siin polgi midagi - eestlane on ajast aega olnudki äpu kahjuks,
KOMMENTAARID (34)