Mehed kahetsevad, et laste ja lähedaste jaoks töö kõrvalt aega ei jäänudFoto: PantherMedia/Scanpix
Meeled
23. mai 2018, 14:19

VIIS SUURIMAT KAHETSUST: millest surivoodil inimesel kõige rohkem kahju on? (34)

Ajaleht The Guardian rääkis hooldusõega, kelle erialaks on hoolitseda patsientide eest, kellel enam kaua elada jäänud pole. Tema sõnul on inimestel, kui erinevad ka nende elukäigud pealtnäha poleks, elu lõpul ikka samad kahetsused tegemata või soiku jäänud asjadest. Kui oma senisele elule tagasi vaatad, mida oleksid sina teisiti teinud?

1. „Oleksin tahtnud elada oma elu nii, nagu ise heaks arvan, mitte teiste soovide järgi.“

See on surijate kõige sagedamini väljendatud kahetsus, räägib hooldusõde Bronnie Ware. Enamik inimesi räägib talle, et pole elu jooksul jõudnud täita pooltki oma unistustest ning mõistavad, et oma tegude, või õigemini tegematajätmiste tõttu ei saa nad neid soove enam iial täita. „Tervis pakub vabadust, mida me enne ei taju, kui meil ühel päeval tervist enam pole,“ mõtiskleb Bronnie.

2. „Poleks ma vaid nii palju töötanud.“

Bronnie kinnitab, et seda ütlevad talle absoluutselt kõik mehed, kelle eest ta hoolitsema peab. Bronnie töötab Austraalias, kus vanema põlvkonna naiste seas on palju neid, kes on olnud koduperenaised. Seega, ehkki on ka palju naisi, kes sama räägivad, on kahetsus ületöötamise pärast, mille arvelt jäid nad ilma väärtuslikust ajast laste ja lähedaste seltsis, meeste universaalne kurvastus.

3. „Oleks mul vaid olnud julgust öelda välja oma arvamus ja väljendada oma tõelisi tundeid.“

„Väga paljud inimesed suruvad oma tundeid alla, et teistega läbi saada,“ räägib Bronnie. „Selle tulemusena on neil olnud keskpärane elu ja neist ei saanud ehk need, kes nad sisimas tegelikult võiksid olla.“ Ta selgitab, et masendus oma tõelise mina, oma tõeliste tunnete allasurumisel on ka üks põhjuseid, miks mõned inimesed surma lävel seisavad - paljud haigused on tekkinud osaliselt just tänu sügavale ja aastaid kestnud kibestumisele, mis tekitab depressiooni.

4. „Oleksin pidanud sõpradega tihedamat kontakti hoidma.“

„Surres igatsevad kõik inimesed oma sõpru,“ tunnistab Bronnie nukralt. „Sageli mõistavad nad vanade sõprade tähtsust alles elu viimastel nädalatel ning siis ei ole sageli enam võimalik neid vanu kontakte üles otsima hakata. Olen näinud väga palju väga sügavaid kahetsusi selle pärast, et oma sõprussuhete hoidmisele pole pühendatud piisavalt aega ja vaeva.“

5. „Ma soovin, et oleksin lubanud endal olla õnnelik.“

„See on tõepoolest üllatavalt tavaline surmaeelne kahetsus,“ ütleb õde Bronnie. „Kui palju on inimesi, kes alles lõpus saavad aru, et õnn, see on valik! Inimesed on oma harjumuste ja kommete ohvrid. Harjumuste mugavus on nende emotsioonid - ja füüsilise elu - niimoodi rusikasse pigistanud, et hirm muutuste ees on teinud neist teesklejad teiste ja ka endi ees.“