Kooma – kas lihtsalt teadvusetus või tunnel teisele poole? (26)

Kui koomast välja tulin, kahtlesin sügavalt oma mõistuses, olin tõsises segaduses. Ei julgenud kellelegi rääkida, mida nägin, kus käisin ja mida kogesin. Minu arst ütles mulle esimesel õhtul ootamatult: "Ma näen, et sul on nüüd ehmatavad kogemused, sa nägid palju ja sul on kuhjaga küsimusi. Aga minul pole sulle vastuseid, neid teate ainult teie, ärakäinud." Ma ei vastanud, ei julgenud. Paar päeva tuli mind intensiivi vaatama üks tuntud doktor, tuli küsima, mida nägin, mida kogesin. Tal on koomapatsientide kogemuste vastu suur huvi. Rääkisin, mitte ainult kus käisin ja mida nägin vaid ka arste ja osakonda puudutavaid fakte, mida minuga tegeledes omavahel jagati. Need vastasid tõele. Ta ei olnud hämmeldunud, ütles, et tal pole kahtlustki, et nägin ja kuulsin, mida väidan. Aga ka tal polnud vastuseid. Mind piinab ikka küsimus, et mis see oli. Ma ei karda enam surma, ma tean, mis on peale seda aga samas ma vahest mõtlen, et äkki seda polnud, et ehk tekkis ajus lühis. Kuid kuidas ma siis teadsin asju, mida ma arstide elust teada ei oleks tohtinud. Hull jutt, saan aru aga millegipärast on koomaparsientidel suhteliselt kattuvad nägemused.

Kui koomast välja tulin, kahtlesin sügavalt oma mõistuses, olin tõsises segaduses. Ei julgenud kellelegi rääkida, mida nägin, kus käisin ja mida kogesin. Minu arst ütles mulle esimesel õhtul ootamatult: "Ma näen, et sul on nüüd ehmatavad kogemused, sa nägid palju ja sul on kuhjaga küsimusi. Aga minul pole sulle vastuseid, neid teate ainult teie, ärakäinud." Ma ei vastanud, ei julgenud. Paar päeva tuli mind intensiivi vaatama üks tuntud doktor, tuli küsima, mida nägin, mida kogesin. Tal on koomapatsientide kogemuste vastu suur huvi. Rääkisin, mitte ainult kus käisin ja mida nägin vaid ka arste ja osakonda puudutavaid fakte, mida minuga tegeledes omavahel jagati. Need vastasid tõele. Ta ei olnud hämmeldunud, ütles, et tal pole kahtlustki, et nägin ja kuulsin, mida väidan. Aga ka tal polnud vastuseid. Mind piinab ikka küsimus, et mis see oli. Ma ei karda enam surma, ma tean, mis on peale seda aga samas ma vahest mõtlen, et äkki seda polnud, et ehk tekkis ajus lühis. Kuid kuidas ma siis teadsin asju, mida ma arstide elust teada ei oleks tohtinud. Hull jutt, saan aru aga millegipärast on koomaparsientidel suhteliselt kattuvad nägemused.

Muidugi on see teadvusetus st. keha ja organism ongi teadvuseta. Küsimuseks jääb, kus see teadvus siis parasjagu asub, kui teda mingil hetkel kehas ei ole, ning kas inimese mina ja isiksus on tema keha või siiski teadvus? Tänasel tehisintelligentsi ajastul võiks paralleele tuua arvutiga. Inimteadvus on ilmselt ühendatud mingi interneti ja pilveteenuse laadse võrgustikuga. Une ajal surfatakse selles internetis, ning kooma puhul kantakse teadvus täielikult või osaliselt sinna pilve üle. Surma puhul see tagasiühendus aga katkeb.

Muideks....looduskooslus ei ole elutu.

Surm on see kus sinus saab elutu looduskooslus ja ei midagi muud!

mälu säiliks surres, poleks asjal mõtet. Oli ka suhkruhaige sõber, kes vahel kooma jäi, oi oli kuri, kui ta tagasi turgutasime, temal oli juba väga hea ja ilus olnud, paaril korral on vennad öelnud, keda tagasi toonud, et seal oli soe ja valge, hea olnud.

Kui rääkida ei saa keemiliste vöi fyysiliste möjude tagajärjel siis on paras aeg maks ja syda elavat inimeselt välja rebida ja panna surevale imbimesele.