Eestis läheb aastas vabasurma üle 200 inimese

2017. aastal sooritati Eestis 226 enesetappu. Maisest elust otsustas loobuda 172 meest ja 54 naist. Euroopas on Eesti enesetappude arvult Leedu, Läti ja Ungari järel neljandal kohal.

"Meie iseärasuseks on, et oleme enesetappude arvult mitu korda üle Euroopa keskmise taseme ja see arv ei lähe alla," selgitas Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi projektijuht Liis Rooväli. "Mõnel aastal natuke rohkem, teisel vähem, aga keskmine enesetappude arv püsib juba aastaid samal tasemel."

Eestis on viimasel kümnel aastal tehtud keskmiselt 228 enesetappu aastas. Mullu läks vabasurma 226 inimest, 2016. aastal 183. Umbes kolmveerand suitsiidi kasuks otsustanutest on mehed. Vanuseliselt on enamus tööealised, kuid enesetappe teevad ka teismelised ja lapsed. Rooväli lisab, et veidi rohkem kui veerand enesetappudest esineb vanemaealiste hulgas, kes sageli kardavad üksijäämist ja abitust.

Sotsiaalministeerium uurib

Just see kurb statistika oli ajendiks sotsiaalministeeriumi tellitud uuringule "Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade,“ mille viib läbi Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Uuringu eesmärk on välja tuua enesetapuni viivad asjaolud ja põhjused ning välja töötada soovitused enesetappude ennetamiseks.

"Projekti käigus analüüsime viimasel 11 aastal toimunud enesetappe ja enesetaputrende ning selgitame välja põhjused, miks inimesed enesetappe teevad. Uuringu tulemusel on võimalik välja töötada meetmed enesetappude arvu vähendamiseks ning aidata paremini ka enesetapjate lähedasi," rääkis projektijuht Liis Rooväli. "Riigi huvi uuringu tellimisel oli muu hulgas välja selgitada, miks suitsiidide arv meil nii stabiilsena püsib ja kuidas seda numbrit vähendada," täiendas Rooväli.

Vaimne tervis pole seksikas

Rooväli hinnangul on tegemist valusa teemaga, millest väga ei räägita. "Vaimne tervis tundub ebaseksikas. Kõik räägivad südamehaigustest, vähist ja muudest asjadest, aga vaimse tervise probleeme ühiskonnas väga ei käsitleta," tõdes teadur. "Inimene jääb oma mõtetega üksi. Kõik peavad olema edukad. Meile on öeldud, et ta ei saanud ju rääkida, et tal probleem oli, sest oleks tööst ilma jäänud."

Sotsiaalministeeriumi tellitud projekt sai alguse möödunud aasta mais. "Uurisime, mis on sel teemal üldse kirjutatud, milliseid seoseid välja toodud nii meil kui mujal. Ka Eestis on varasematel aastatel päris palju uuringuid tehtud. Professor Airi Värniku tiim uuris antud teemat väga põhjalikult, kui Nõukogude Liit lagunes ning ka 1990ndatel aastatel. Nende huviorbiidis olid just sotsiaalmajanduslike tingimuste muutused ja nende mõju. Pärast seda ei ole suuri uuringuid enam tehtud," selgitas teadur .

"Lisaks kogusime anonüümselt erinevatest registritest andmeid enesetapjate kohta. Kõrvutasime kokku 14 registri infot," kirjeldas Rooväli. "Andmete kõrvutamiseks võtsime ka kontrollrühma, nii et pooled uuritavatest olid enesetapjad ja pooled samas vanusest ja soost muudel põhjustel surnud. Nii saime võrrelda, kas näiteks töötuid on rohkem enesetapjate või muudel põhjustel surnute hulgas, milliseid haiguseid neil oli, karistusi, võlgu ja muid asjaolusid. Uurisime ka tervisekäitumist."

Liis Rooväli selgitas, et andmeid koguti iga enesetapja või muul põhjusel surnu viimase 12 elukuu kohta. "Selles osas, mis nende elus 5 või 10 aastat tagasi võis juhtuda, meil infot ei ole. Samuti ei tea me nende isikuandmeid ega isikukoodi, see info liikus ainult registrite vahel. Meie jaoks on andmed täiesti anonüümsed."

Enesetapja lähedane vajab toetust

Rooväli sõnul tuleb enesetapp lähedasele tavaliselt täieliku üllatuse ja šokina. „On oluline, et lähedased saaksid õigeaegset psühholoogilist abi ja toetust, et mitte kinni jääda enesesüüdistustesse ja leina.”

„Sel kevadel viime läbi süvaintervjuud enesetapu teinud inimeste lähedastega, kus uurime enesetapu teinud inimese elukäiku sünnist surmani – tema lapsepõlve, perekonda, kooliharidust, huvialasid, hobisid, sõpru. Ka võimalikke probleeme, tervisehäireid, alkoholi ja narkootikumide tarbimist, kõike sellist. Intervjuud on põhjalikud ning kestavad keskmiselt poolteist tundi,” selgitas uuringujuht Rooväli.

„Küsime ka kindlasti, kuidas on lähedane pärast enesetappu toime tulnud, millest on tal tuge olnud ja millisest abist on puudust tundnud. Intervjuude tulemusel saame teha riigile soovitusi, kuidas lisaks enesetappude ärahoidmisele aidata ka enesetapjate lähedasi,” kinnitas Rooväli.

Liis Rooväli sõnul ei ole paljudel enesetapja lähedastel oma probleemist kellegagi rääkida. „Nii mõnigi ütleb, et on kõik ära tüüdanud oma jutuga, keegi ei taha enam kuulata. Paljud intervjueeritavad tunnevad, et oli hea võõra inimesega pikalt ja põhjalikult rääkida. Et nüüd ma olen saanud selle kõik endast välja öelda, saan joone alla tõmmata ja eluga edasi minna.”

„Mõned on muidugi jätkuvalt väga katki,” tõdeb teadur. „Neile anname soovitusi, kuhu pöörduda. Saatekirja psühholoogile me ei anna, ehkki meie käest on ka seda küsitud,” täpsustas Rooväli.

Kuidas intervjuudel osaleda?

Uuringusse on oodatud 2015. ja 2016. aastal enesetapu läbi hukkunute täisealised lähedased (pereliikmed, lähedased sõbrad). Vestluse käigus uuritakse inimestelt nende mõtteid ja tähelepanekuid seoses lähedase elu ja enesetapuga. Vestlus-intervjuus osalemine on täiesti konfidentsiaalne. Anonüümseks jääb nii intervjueeritav kui ka enesetapu teinud lähedane. Raportisse lähevad tulemused üldistatud kujul. Intervjuusid viivad läbi Tartu ülikooli kogenud teadlased.

Rooväli täiendab, et kui inimese jaoks on küsimus raske või ebameeldiv, võib sellele alati vastamata jätta, samuti võib intervjuu igal hetkel katkestada kui väga raskeks läheb. „Kohustust lõpuni rääkida ei ole, ehkki senini ei ole veel keegi pooleli jätnud,” lisas ta.

Uuringus osalemise soovi ja tekkinud küsimuste korral saab kontakteeruda e-posti aadressil [email protected] või telefonil 737 4200 tööpäeviti kl 9–16.