tööjuures suhtlemisest piisab14. juuni 2018, 14:41
üks sõber kurtis ,kui halb naine tal on ,teine sõbranna kui halb mees tal on ,kolmas sõbranna kurtis kui raske on tema elu ,neljas oleks ikka vaja raha laenata ...lõpuks see on oi kui väsitav
Minule ei meeldi lihtsalt inimesed ,mul käivad nad närvidele kuigi olen viisakas igaühega . Käin kontserditel üksi ,teatris üksi ,reisimas üksi .Elagu üksindus!
Siin on jutt ü k s i n d u s e s t . kui inimesel ei ole kodus 6. juuli 2018, 09:59
kellegiga rääkida ega suhelda lähemalt ,et saaks kõike rääkida , aga see ei ole ju üksindus ,kui töötad ,siis vajadki kodus rahu , aga mis huvidest või teatrist - kontserdist me räägime ,kui tervis ei lasegi sul kodunt kaugemale ü k s i n d a . minna ,nii oledki koduseintevahel ü k s i n d a . ja ü k s i k ... janiiongi .
Mulle piisab sellest kui igapäev tööl 8 tundi kuulan kes kellega magab ,mida sööb ,kus käib jne ....lähen koju ja naudin üksindust täiega ,korra aastas reis soojale maale ja elu on lill .Elada saab ka karja keskel nautides üksindust.
Parem olla üksi kui karja ebameeldivate inimestega ,kes viivad su veel hullemasse stressi . Lugeda ,reisida ja muid hobisi millega tegeleda leidub alati ka üksikule ,kui see juba ei sobi siis on juba endis viga.
kui su vanadel tuttavatel on mure või terviseprobleemid siis kleiavad nad su,üksiku kohe üles,et sinust elumahla endale imeda ja jälle ära kaduda tükiks ajaks!
Üksinduse puhul võta endale alguses koduloom, aitab kah ahastusest üle. . Arenenud maailmas on klubid ja vastavad asutused olemas, kus üksikud saavad sotisaalseid tegevusi koos teha. Meil ju pole midagi, ainult lollide kirik, ime et inimesed siis ühiskonnas põhja joovad ja endale otsa peale teevad.
üksi olemine ei teki päevapealt tavaliselt. Kes on pidevalt ringi sebiv, kellel on kõigega asja, kes on uudistehimuline, klatšihimuline, need saavad ikka seltskonda. Aga kui sind ei huvita kõigi ümberkaudsete kehv tervis, halvad ja kasvatamatud lapsed, lapselapsed, pidevad õnnetused, draamad, on lõpuks ikka väga üksi. Sõbrannad, kes võiksid midagi pakkuda hingele, kellel arenenum meel, need kaovad su ümbert ja kellega siis vanas eas sõbruneda, ühiseid jututeemasid leida? Tuleb juba väga varakult sõbruneda iseenda üksiolemisega, nii et tuppa astudes tunned rõõmu ja rahu, et oled üksi. Ega see rõõm ja rahu üksiolemisest ei teki üleöö, seegi vajab , et oskaksid sellest teha ja tunnistada - see on minu elu! Aeg on edasi läinud - igapäevase lobisemise asemel on telekas, muusika, arvuti, raamatud ja see on ammendamatu . Kui oled ennast sellele lainele kasvatanud.
üksindus vahetevahel on nauditav, isegi vajalik. Kuid pole midagi tähtsamat tundest, et lähed kellegile korda ja kellega saad muresid jagada. Tunda, et üksindus on ajutine valik mitte paratamatus. Mulle meeldib fraas : mul on vaja parimaid sõpru kes kutsuvad mind üritustele teades, et ma niikuinii ei lähe... lihtne tunne, et sul on valik, oled vajatud, kutsutud ja hinnatud on juba kõik mida vajad.
Üksindus on halb neile kes on elanud suuremas koosluses või isegi vaid kaaslasega terve elu ja siis elu sunnil üksikuks jäänud. Need kes terve elu üksikud olnd, ei põe vaid naudivad täiega vabadust!
Üksindased on ainult sellised inimesed, kes on tohutu egoga, ja ei oska sõprust ega lähikondlasi hinnata. Tean seda isiklikest kogemustest. Meil on mitmeid vanuritest sugulasi. On selliseid, keda alati külastame, on selliseid, kellele helistame ja tunneme huvi, kuidas läheb. Vajadusel abistame neid võimalust mööda. Samas on meil väga lähedasi inimesi, kes on nii võimukad, vihkavad kõiki ja kõike siin maaimas. Kellega kohtumise järgi on . mitu päeva halb enesetunne. Justkui oleks milleski süüdi. Neid inimesi me väldime. Elu on liiga lühike, et kellegi vastikul egol lasta enese tuju rikkuda. Vananedes inimene peab ise veidikene korrektuure tegema oma olemuses, et mitte eemale peletada omakseid. Tean , mida räägin--sest olen juba aastaid pensionär, ja kui mõni asi jääb lastelaste elukorralduses mulle arusaamatuks--ma ei hakka targutama ja oma arvamust avaldama--see on nende elu. Ja ju siis tänapäeval ongi kõik veidi teistmoodi, kui minu nooruses. Olen alati oodatud nende üritustele, samuti käiakse meil (naisega) meelsasti külas. Mitte kohusetundest.
k.19,00-le kui oled nii hea inimene , mis hoolid siis sellest ,6. juuli 2018, 10:18
et sellel teisel on ,,suur ego ,, , aga tundub ,et su enda ego ei lase sellisega suhelda , kes ei keeruta sinu ümber ja ei viska su kohta kiidusõnu kui hea ja ilus sa ikka oled , ... neid inimesi me väldime , elu on liiga lühike ... blaa , blaa, blaa ... eks kohanda siis ennast kasvõi natukenegi ja kelle egost me nüüd siis saame rääkida ja novat nii need ü k s i k u d tulevadki .
Eesti naised ei taha suhelda, väikese silmaringiga jne. Natuke aitavad üksindusest väljamaa naised, mis sest, et osad petised, kes üritavad minult raha välja petta, aga jäävad pika ninaga.
Mis omast kogemusest sa kirjutasid? Loe enda kommentaari esimesed kaks sõna läbi ja saad teada, miks miinustati. Kahtlen, et oled kõigi Eesti naistega suhelnud, et selliseid üldistusi teha.
Kui sa ainult TUNNED nii. Aga reaalsus on, et kui sa ka oled üksildane siis see võib tõsi olla. Ja reaalsus ka on, et sellevastu ei olegi midagi teha. Vahel kahjuks ka sapiseid komme kirjutada jne, see annab hetkelise tunde, et sa elad. Kas see ka õige on - kindlasti mitte kuid vahel sa lihtsalt ei jõua midagi muud kui mõned targad leidnud eespool, et "mõned inimesed peavadki üksi olema". Selle küsimuse ja need tunded, et kas NEMAD sooviks seda kogeda (koos tundega selle kogemisest) sooviks neile samuti edasi ju anda - proovigu, kas nad tahaksid, siis rääkigu, õpetagu. Üldiselt on ka üks osa kurjusest ühiskonnas just sellest või sellega kaasnevast tingitud ja see ei ole hea. Inimliik peaks olema kõige arenenum aga ometi on liigikaaslaste vastu ka kõige suuremad kiskjainstinktid :(
Mõisted «häbi», «inimväärikus», «uhkus» ja nii edasi on enamikule meie elanikkonnast selgelt prioriteedid.Samuti halastus ja ligimesearmastus on meil kõikehaarav.
Must huumor, nagu aru saan? Ega jah reaalsuses ju ei eksi. Nii on. Nõme ainult, et see on kurb reaalsus. Halastus ja uhkus...need on huvitavad mõtted. Eks tegelikult ilmselt on sellega igaüks patustanud, tunnen, et ise olen näiteks, olnud näiteks vist uhke ja toiminud valesti kuid halastust ei ole järgnenud, seetõttu, et halastamine selhetkel ei oleks andnud mingit südamerahu ja kaalukamaks osutus, et kui halastan siis ise sellele samasugust vastust ei saa, kõik märgid olid olemas ja ei saanud lasta end mutta tallata. Eks need asjad jäävad inimesi elulõpuni jälitama aga midagi ei ole teha, kuigi tahaks, ometi ei saa.
huvitav, et lõunamaal inimesed üksindust ei põe, ronivad iga päev oma luugist välja tänavale istuma ja kabet mängima, klatšivad kogu maailma taga, a siin igaüks kokutab omas nurgas
siin põhjamaal on jube külm kabet mängida, kui õues -20 on, lõug väriseb ja ei saa klatšida. no ja tulenevalt külmast tuleb tööl käia, et talvel midagi ahju oleks pista - ei saa jälle kabet mängida.
mode PD-reeretas mu kommentaari ära, kuigi kirjutasin ainult, et talvel külmaga on paha kabet mängida ja suvel peab tööl käima, et talvel ära ei külmuks ja jälle ei saa kabet mängida.
KOMMENTAARID (38)