Mida öelda, kui inimesed vananevad ja meie ühiskond vananeb? Maksumaksjaid ning töökäsi napib. Halateemasid on veel, ent piirdugem nimetatuga.
Mida teevad kõik inimesed ühel ajal? Just, vananevad. Miks selle üle imestada või pisaraid valada? Mõistlikum on sellega leppida, sest vananemist vältida ju ei saa.
Paar kommentaari sel teemal. Vaatleja Raivo Vare: „Eesti ühiskonna suhtumine vanemaealistesse – ma räägin vanusest 55+ – on katastroofiline. Poliitilisel tasemel ainult probleeme, mitte võimalusi nägev. (…) Ühiskond peaks olema õnnelik, kui on inimesi, kes on üha süveneva tööjõudefitsiidi olukorras võimelised enesega toime tulema, töötama ja ühiskonnale panust andma.”
Sotsioloog Aimar Altosaar: „Rahvastiku vananemine ei ole õnn ega õnnetus, vaid nüüdisaegse kõrge inimarengu tasemega ühiskondade objektiivne paratamatus, millega tuleb õppida arvestama ja olema neis tingimustes edukas.”
Teine halaobjekt on maksumaksjate vähenemine.
Kui palju on meil maksumaksjaid? Toon kaks nii-öelda äärmuslikku näidet. Esimene maksumaksja on seitsmeaastane koolijüts. Kas tema on maksumaksja? On küll, sest poest näiteks krõpsupakki või jäätist ostes maksab ka tema ostudelt käibemaksu. Teised maksumaksjad on memme-taati, kes elavad korteris. Nad maksavad käibemaksu ja kui neil on kahjulikke harjumusi, nagu suitsetamine või väike õlu sauna järel, siis tuleb arvestada ka aktsiisidega. Seega ei päästa maksude maksmisest vanus, sugu ega usutunnistus.
Soovitan huvilisel lugejal sirvida riiklike maksude loetelu ja märkida, milliseid makse ta tasub. Sama katse võiks teha ka kohalike maksudega. Paraku on sellest veel vähe. Vaja on teada, milleks ja kuidas maksuraha kasutatakse. Kas kõik läheb asja ette?
Jõuame töökäte puuduse juurde. Õiguskantsler Ülle Madise vaatab asjale nii: „Kui loobuda ebavajalikust ja innustada kõiki mõistlikule tööle, suudab sama hulk inimesi teha rohkem, kiiremini ja paremini.”
Olgu töökäte puuduses „süüdi” elanikkonna vananemine või miski muu, kuid me pole ainukesed kaotajad. Sama probleem vaevab enamikku arenenud riikidest. Kõige halvem ei ole see, et meil on suhteliselt väike sündimus, ega see, et jääme tulemuslikkuselt või tervena elatud aastatelt arenenud riikidest nii palju maha. Tõeliste probleemide lahendamise asemel tekitame endale uduprobleeme ja kasutame suure osa oma mõtlemisvõimest ja energiast nende üle kemplemisele.
Küsigem otse. Kui palju töökäsi on (juurde) vaja? Keda me vajame? Ja mis kõige olulisem: miks on töökäsi (juurde) vaja? Liigne pole ka küsida, kas vajame lihast ja luust töökäsi või ajab asja ära ka mehaaniline või elektrooniline „käsi“. Või saaksime kenasti hakkama kaugtööjõudu kasutades, seda nii oma riigis kui ka välisriikide tööjõudu silmas pidades?
Mõtleme hoopis, milliseid töid on Eestis vaja teha ja milliseid teenuseid osutada, et Eesti vabariik areneks-edeneks vajalikus suunas. Mille alusel otsustada? Tõsine argument on kirjas Eesti vabariigi põhiseaduses: tuleb tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Lõpuks – kellele on see kasulik? Kui vastus on, et kasusaaja on ettevõtja, ärimees, investor jne, siis on üks lugu, kui see on kasulik aga põhiseaduses silmas peetule, siis on hoopis teine lugu.
Kui kõik läheks asja ette, poleks muretsemiseks põhjust. Kui maksuraha läheb ületasustatud riigiametnike taskutesse, jah, siis on põhjus muretsemiseks olemas. Milleks on Eestil neid mittevajalikke ametnikke vaja?