siin on kohe tunda kadedust nende suust kes ise ei lähe pruuniks, nähtavasti on see arst punapea? pruuniks päevitunud nahk ongi kaitse uv kiirguse eest, kui juba pruun nahk on saavutatud pole vaja enam kreemitada!
Olen juba pea 60-nd ja seda kellegi rahastatud jura kuulda ei mõtle.Juba maikuus olin ma pruun ja praegu lihtsalt ei anna enam juurde minna,näen välja nagu pagulane,aga vähki ei paista siiani.
Eelistused on muutunud. Kui olin väike, käskis ema mul suvel päikese käes olla. Lausa hõikas aknast, et mine päikese kätte, kui õues mängides eelistasin varjus olla. Ta oli õnnelik, kui sai aiamaal või rannas hea sahmaka päikest. Tema põlvkond oli lapsena kannatanud rahhiidi, tuberkuloosi, alatoitluse all. Suvepäike oli looduslik ravim. Nüüd on aastaringi vitamiinirikast toitu, saab ka soojale maale minna... On aru saadud, et päikeseskiirgus on valgenahalisele kahjulik. Miks ikka tahetakse pruun olla? Ju see annab märku tervisest, sellest, et on palju rannas oldud ja üldse muretut elu elatud... Või eksin? Praegu, eakana, ei talu üldse otsest päikest ja olen mures, et ega nood kauged suved, kui sai päev otsa malevas kõplapõllul või heinamaal nahka pargitud, päevade kaupa rannas päevitatud, mulle nüüd kätte ei maksa
Miskipärast kaldun arvama, et oleme aastatuhandete jooksul kohanenud oma elukeskkonnaga, st suvine päike ja talvine kaamos meid ei tapa. Erandeid, muidugi, on alati, aga see ongi looduslik valik. Ohtlik on hoopiski väga lühikese ajalooga nö kaitsekreemide pidev kasutamine.
Kulla nahaarst! Ma olen kogu elu maatöid teinud. Pole aega jahmerdada proageeringutega. Ei ole kunagi mingeid mökse peale ega alla määrinud. Ei kavatse ka. Tule meile, maale, saavad teisedki maainimesed klouni näha!
20. sajandi alguses ei päevitatud, ilusaks peeti toona võimalikult valget nahka! Ega maainimesed heina tehes särki, pükse ja mütsi ära ei võtnud. Linnainimesed kasutasid rannas päikesevarju ja pikki rannarõivaid.
KOMMENTAARID (28)