1. Kuumade ilmadega käivad suvitajatele närvidele parmud ja kohe seejärel muidugi sääsed.
Kõige jubedamad putukad on ikkagi parmud. Eile käisin 30 kraadise kuumusega järve ääres ja no ei saa rahulikult olla, kogu aeg mingi 3-5 parmu tiirleb. Nad nii uimased ka, et ei saa mitte midagi aru - paned neile paugu kirja, nad ikka tiirutavad edasi. Ainult maha löömine vist päästab.
Parmud. Sääsk annab vähemalt kaugelt märku, et saabub einele - aus selline. Aga need parmud on ju salakavalad hiilijad. Ühtäkki liibub su külge ja asub õhtuoodet võtma. Täiesti ebaviisakad ja valusad tegelased.
Parmud, eriti need suure kärbse moodi - esiteks hammustavad nad korraliku steigi jagu liha küljest ja pärast oled paistes ka.
Suvel mere ääres olles tunnen alati lehmadele kaasa - parmud söövad lihtsalt auklikuks. Mina lähen pärast ujumist koju, aga lehmad peavad ikka parmude rünnakut kannatama.
Sääsed ja parmud. Need raiped oskavad pinda käia, kui suvilas, mis asub otse jõe kõrval, on vaja tööd teha või muru niita. Parmud hammustavad valusalt, sääsed on lihtsalt tüütud vereimejad.
Mis putukatesse puutub, siis olen korra olnud sääskedest täiesti ära söödud - pole elus nii palju sääski näinud kui poole juuni paiku Vigala Hirvepargis. Õhk oli konkreetselt must. Minu õnn on, et ma talun sääsehammustusi hästi.
Loomulikult on kõige tüütumad sääsed, aga nüüd on ka kihulased välja ilmunud.
2. Eestimaa kõige hirmuäratavam lülijalgne on konkurentsitult puuk.
Kõige tüütum on see, et kogu suvi pead mõtlema puukidele, sest neid on ka mu koduaias. Suvel ei julge eriti ka kasse sülle võtta. Puugihirm hakkab täitsa närvidele: suvel on väga tihti tunne, et keegi jookseb su peal. Kogu aeg uurid ennast. Või siis palub keegi lähedane - ole hea, vaata, kas keegi jookseb mu peal. Enamasti pole. Aga puuke olen toast leidnud küll, näiteks näinud mobiili peal ronimas.
Eile avastasin oma rinnanibu peal väikse puugi. Selle oli kass vist Kalamaja hoovist kaasa toonud.
Ma ei tea, kas puugid käivad ka putukate alla, aga noh, eestlase jaoks vist kõige kardetum elukas suvel. Endalt tänavu õnneks veel puuke avastanud pole, aga kassilt, kes regulaarselt puugirohtu saab, pean ikkagi iga päev vähemalt 2-kolm puuki ära korjama (elame küll metsas, aga siiski).
3. Kui väljas süüa tahad, siis ole valmis herilaste rünnakuks .
Ma sain herilaselt nõelata paar päeva tagasi Saaremaal. Sõbranna sai tund aega varem kaenla alla, mina jalatalda.
Herilased. Üleöö toimus maal herilaste invasioon. Väikelapse emana olen kogu aeg valvel, et heriliast peletada.
Eelmisel nädalal käisin Pivarootsis, kus oli jube palju herilasi, aga üllataval kombel olid nad väga rahumeelsed.
Ka herilastega tuleb võidelda, eriti kui nad on teinud pesa just sinna, kust sa kogu aeg mööda käid.
Aegajalt eksib tuppa ka nt vaablasi, aga need oleme kuidagi toast välja saanud. Aga neid küll kardan väga. Ta on väga suur ja sumistab ka kõvasti.
4. Aias ja rannas peletavad inimesi sipelgad.
Aasta aastalt läheb sipelgaprobleem hullemaks. Tundub, et nad tahaks koduaia täitsa üle võtta, kui vähegi saaks. Kuidagi pääsevad nad ka tuppa.
Iga kord, kui mere äärde lähen, on tee sipelgaid täis! Ükskõik kui kiiresti ka ei kõnniks, järsku tunned teravat valu ja näed sipelgat jalal sibamas. Sipelgad on rannnas ka, rätikut ei saa maha laotada, kohe on nad platsis.
Sipelgad - võtad toitu õue kaasa ja korraga on leiva vahel sipelgad.
5. Metsas varitseb marjakorjajat põdrakärbes.
Tegelikult on üks kõige jälgim tegelane siiski põdrakärbes. Metsas käies nendest ei pääse. Lendavad kohale (st kehale), viskavad tiivad maha ja kukuvad sigatsema, alguses kõdistades, siis puredes ja verd imedes. Pärast metsaskäiku võib seda elujõulist rämpsu veel mitu päeva oma kodus avastada. Tappa on neid tülikas: tuleb küünega puruks muljuda või mõne tömbi esemega oimetuks peksta. Aga raisad sibavad kiiresti eest ära. Surm põdrakärbestele!
6. Toas valmistavad meelehärmi kärbsed.
Äädikakärbsed - unustad pesemata nõu kraanikaussi ja juba on nad kohal. Neid ei saa kuidagi ära ka tappa.
Äädikakärbdes ajavad mind augustis hulluks - ühtegi marja-puuvilja ei saa lauale jätta, kohe on manulised kohal. Kõik läheb kohe käärima ka.
Üksik porikärbes - esiteks oled enamjaolt liiga laisk, et teda taga ajada, aga ta on nii pagana tüütu ka.
Millised on teie arvates Eesti kõige tüütumad putukad? Kirjuta sellest kommentaarides!
Kommentaarid