AKADEEMIK VASARA MINILOENG: kuidas end veenda, et MMS pole ravim (191)

MMS (miracle mineral supplement ehk maakeeli imeline mineraalne lisand) on naatriumkloriti 28protsendine lahus. Kokkupuutel hapetega tekib sellest kloordioksiid – pleegitava ja desinfitseeriva toimega aine, mida kasutatakse näiteks paberitööstuses. („Aga Tartu maakonnas ei ole vist eriti sünnis praegu tselluloosist kõneleda,“ muigab akadeemik Vasar.)

Väliste pindade desinfitseerijana võib MMSist lugu pidada. Seestpidiseks tarvitamiseks ta aga mõeldud ei ole. Miks?

Esiteks on MMS kibe ja kui inimese maitsmismeel tunnistab millegi kibedaks või mõruks, on see esimene märk, et tegemist on ainega, mis pigem pole mõeldud allaneelamiseks. Hea küll, vahel me sööme või joome midagi kibedat/mõrudat – näiteks kohvi –, aga siis me üritame ka enamasti maitset kuidagi pehmendada. Lisaks on kibedad ka mitmed päris ravimid – millest kangemad võivad olla suures koguses ebatervislikud –, kuid jällegi katsume me neid nii manustada, et keha neid välja ei lükkaks ja nad saaks oma tööd teha.

Teiseks ajab MMS tihti inimese oksendama – see on juba organismi selge reaktsioon mürgile, millest tuleb esimesel võimalusel vabaneda.

Kolmandaks on MMSi suhtes eriti tundlikud lapsed – kasvav organism on haavatavam ja peab kiiremini tundma ära, et see pole nüüd küll aine, mida tuleks alla neelata või kõhus hoida.

Neljandaks – kui mingi vahend peaks reklaami järgi aitama maailma kõikide hädade vastu, pole tast enamasti millekski kasu.

Eero Vasar illustreerib nüüd pikemalt, miks paljude ravimite sarnaselt kibe MMS siiski ainult lõhub, aga ei ravi sugugi.

Suur osa mürkidest on kibedad

Akadeemik Vasar: „Suur osa mürgistest ainetest on kibeda või mõru maitsega. Ka enamik ravimeid toimib mõru- ja kibedaretseptoritele ning tugevatoimelised ravimid ongi reeglina mürgid: kui me ületame teatud annuse, teevad nad inimesele kasu asemel kahju – kuni surmani.

Mürgised ained ehk toksiinid on kujundanud välja meie mõru- ja kibedaretseptorid ning nende retseptorite puudumine on väga ohtlik anomaalia, sest inimene võib enesele teadmata süüa sisse väga mürgiseid asju. Mõru maitse vastikust tajuvad kõige paremini väikesed lapsed, kes ise veel palju elu kibedust kogenud ei ole (ravimeid manustatakse neile sageli magusa siirupina).

Mõru/kibeda maitse kodeerimiseks on inimesel 25 funktsionaalset geeni. Seega suudab inimene teha vahet veerandsajal kibeda maitse varjundil – mõnusalt mõrkjast kuni vastikult kibedani.

Mõru- ja kibedaretseptorid ei ole aga ainult keelel ja suuõõnes, kus nad suunavad mõru/kibeda taju tekkimist ajus. Seedetraktis ja hingamisteedes asuvad retseptorid vallandavad sinna sattunud kahjustavatest ainetest lahti saamiseks reflektoorseid reaktsioone: eritavad lima, et mürki isoleerida ja neutraliseerida; saadavad uitnärvi vahendusel ajutüve suunas signaali, et meie organismis on toimumas midagi väga imelikku ja kahjulikku. Tulemus: iiveldustunne ja sellele järgnev oksendamine.

Nii et kas MMS on mürgine? Arvestades, et osadel inimestel põhjustab see aine vastikustunnet koos tugeva iivelduse ja oksendamisega, võib pidada tõestatuks, et tegemist on mürgise ainega. Vere ilmumine oksesse on kindel tunnus juba seedetrakti limaskesta kahjustusest.“

MMS keerab vere ja neerud tuksi

Akadeemik Vasar: „Mõned MMSi tarvitajad on rääkinud, et tunnevad ennast pärast kuuri lõppemist palju paremini. Siinkohal on mõistlik meenutada vana mõistulugu.

Väikeses korteris elava seitsme lapse isa läks targale kurtma kitsaste elutingimuste üle. Tark käskis veel ka kitse vannituppa elama võtta ja kahe nädala pärast tagasi tulla. Mees tulnudki ja hädaldanud, et elu on läinud palju keerulisemaks. Tark soovitanud kitse vannitoast välja visata ja jälle kahe nädala pärast tagasi tulla. Kui mees taas targa juurde jõudis, kiitis ta, et pärast kitsest vabanemist on päris lahe elada. Sapienti sat (ld k „Aruka jaoks piisav“ – toim)!

Ikka veel kõhklejatele mõned kirjeldused MMSi-mürgistusest.

Uuringutega on tehtud kindlaks, et MMSi tarvitamine viib punaliblede hulga ja hemoglobiini taseme languseni. Punalibled on levinuim rakkude populatsioon inimese organismis. Iga neljas rakk meie kehas on punalible. Kolmandiku punalible sisust moodustab hemoglobiin, mis on seotud eelkõige hapniku transpordiga organismis, aga tal on ka tähtis roll happe-leelistasakaalu regulatsioonis ja oksüdatiivse stressi kontrollimises.

Hemoglobiini juures on hapniku transpordis oluline ühend raud. Raud on enimleiduv muutuva oksüdatsiooniastmega metall inimkehas ja täiesti asendamatu. Rauda leidub meie kehas kahes vormis: raud (III) ehk ferriraud ja raud (II) ehk ferroraud. Hemoglobiin vajab hapniku normaalseks transportimiseks ferrorauda. MMSi-mürgistuse korral oksüdeerib organism aga ferroraua ferrirauaks ja tekib methemoglobiin. Piltlikult võib öelda, et MMSi mõjul läheb raud organismis rooste ja punalibled ei suuda enam normaalselt hapnikku transportida.

Mida rohkem MMSi tarbitakse, seda rohkem häirub punaliblede, lihasrakkude ja raku põhiliste jõujaamade – mitokondrite – talitlus. Üks esimesi tuntavaid kahjustusi on neerupuudulikkus – neerud kaotavad võime uriini moodustada ja muuhulgas ka selle kaudu MMSi tegevuse tulemusena tekkinud toksilisi molekule organismist välja viia. Lisaks hakkavad hävima ka hemoglobiini kandvad punalibled ise, selle reaktsiooni käigus pannakse suur koormus maksale.

Hemoglobiini vähenemisega häirub hapniku transport kudedesse ja keha vaevleb tõsises hapnikupuuduses. Punaliblede hävimisega kaasneb laiaulatuslik veresoontesisene hüübimine, mis takistab vereringet.

Lühidalt: MMSi mürgistus on eluohtlik ja nõuab intensiivset meditsiinilist sekkumist.“

Mis on MMSi populaarsuse taga?

Akadeemik Vasar: „MMSi populaarsuse fenomenis tuleb näha kolme asjaolu.

Esiteks siiras usk aine positiivsesse toimesse. Sisuliselt on tegemist platseeboefektiga – umbes 30 protsenti efektidest meditsiinis ongi seotud platseeboga (inimene terveneb, sest usub, et on võtnud ravimit, mis teeb ta terveks.) Lisaks on osad inimesed platseeboefekti suhtes veel palju tundlikumad kui teised.

Teine MMSi populaarsuse nurgakivi on selle propageerijate väga tugev veenmisvõime. Tegemist on sisuliselt hüpnoosiga, mille mõju osadele inimestele on teadupärast väga võimas. Jõulise ja vastuvaidlemist mittesalliva sisenduse kaudu pannaksegi inimesed tundma ja tegema midagi sellist, mida nad muidu ei tunneks ega teeks.

Kolmandaks kujuneb eelneva kahe fenomeni mõjul välja kollektiivne tegelikkuse väärtunnetus. Lähiajaloost leiame piisavalt näiteid, kus ratsionaalsed inimesed hakkavad mõtlema ja käituma väga kummalisel ja veidral kombel.“