Transsoolise poja ema annetas emaka: mul ei ole seda enam vaja (14)

Parki sõnul mõistis ta transsoolist poega kasvatades ning muutuste ajal tema kõrval seistes, et tema emakas võiks aidata mõnda transsoolist naist.

Ehkki mehe kehas sündinud naisele ei ole veel keegi edukalt emakat siirdanud ning emaka siirdamine üldse on väga kõrge riskiga protseduur, loodab Park, et operatsioon, mille abil siirati tema emakas teisele anatoomilisele naisele, aitab arstidel protseduurist paremini aru saada. Nii on kunagi võimalik lapsi kanda ka transsoolistel naistel.

Sellest, et tema tüdruku kehas sündinud laps tunneb ennast poisina, sai Park teada alles siis, kui too talle 16aastaselt otse ütles: „Ma olen poiss!”. Park mäletab, et vestlus leidis aset autos nende kodulinnas Charlottesville’is, Virginias. Nii Silvia Park kui tema abikaasa sukeldusid oma lapse toetamiseks transsooliste maailma. Park ühines tugigruppidega ja hoidis silma peal meditsiiniuudistel, et oma poja elu parandada.

Esimene siiratud emakast sündinud beebi pani mõtte liikuma

Detsembris 2017 luges Park esimesest imikust, kes sündis siiratud emakaga naisele. See naine oli sündinud ilma emakata – omadus, mida ta jagas transsooliste naistega – ning ei saanud seetõttu lapsi kanda. See pani Silvia Parki mõtte liikuma. Ehkki ta teadis, et protseduuri ei saa teha transsoolistele naistele, otsustas ta, et teeb kõik endast oleneva, et aidata teadusel areneda. Ta annetas oma emaka.

Praeguseks on Rootsis siiratud üheksa emakat ning mõned ka Ameerika Ühendriikides. Mõlemas riigis on vaid üks kõigist neist naistest rasestunud ja sünnitanud. Emakaid võetakse nii surnud kui elavatelt naistelt. Kõik siirdeoperatsioonid on keerulised ja kõrge riskiga ning seda eelkõige siirdeorgani saaja jaoks.

Siirdamisoperatsioon on riskantne ja piinarikas

Lõikuse õnnestumise võimalus on väike, veelgi madalam on rasestumise ja lapse sünnitamise tõenäosus. Protsess on piinarikas ning annetatud organi elujõulisus üürike. Kuid see võib anda võimaluse ise oma lapsi kanda!

Ka doonori jaoks ei ole elundi annetamine lihtne – ei eetiliselt ega füüsiliselt. Park leidis siiski, et see on erutav võimalus. „Kahe bioloogilise ja ühe kasulapse emana olen alati arvanud, et kõigil peab olema õigus oma last kanda, seda vaatamata soole. Tahtsin meeleheitlikult sellele kaasa aidata,” ütles Park.

Parki kaks edukat rasedust ja komplikatsioonideta sünnitust tegid temast hea kandidaadi. Emaka eemaldamiseks tehti sisselõige nabast kuni häbemeluuni. Seejärel eraldati ettevaatlikult veresooned ülejäänud kehast. Operatsiooni käigus eemaldati ka munajuhad, kuid munasarjad jäeti alles, et Parki hormoonsüsteem toimiks edasi nagu ennegi.

Kuni üks meedikute grupp Parki operatsiooni lõpetas, siirdas teine meeskond tema emaka organi saajale.

Operatsioonile järgnes agoonia 

Kaheksa tundi pärast operatsiooni ärkas Park paistes ja valudes. „Tundsin teravaid valusid kõhus ja põletavat tunnet kõikides lihastes. Eriti raske oli aevastada – see põhjustas väljakannatamatut agooniat.” Paranemine oli aeglane.

Park ei avaldanud soovi kohtuda naisega, kes tema emaka oli saanud, samuti ei soovinud seda teine naine. Nii ei tea sama organit jagavad naised teineteisest midagi.

„Lähen oma eluga edasi. Organ, mis aitas mul emaks saada, võib varsti kellelegi võimaluse anda sama rõõmu kogeda,” ültes Park. Mõte, et tema emaka sees kasvab kellegi teise beebi ei tundu naisele imelik. „Mul ei olnud seda kehaosa enam vaja. Nüüd saab see paremini kasutatud.”

Parki sõnul ei ole ta emaka annetamist oma transsoolise pojaga arutanud, kuid on kindel, et too toetab teada samamoodi, nagu ta ise on oma lapsele toeks olnud. „Mul ei ole vaja, et ta mulle ütleks, kui uhke ta minu üle on. Ma tahaksin mõelda, et oleksin seda teinud ka siis, kui mul ei oleks transsoolist last olnud,” sõnas Park.