PROFESSOR ON MURES: diagnoose pannakse liiga palju ja ravi on sageli mõttetu (4)

Ülediagnoosimine on professori hinnagul olnud pikalt tabuteema. 

Järvineni arvates on kasutusele võetud palju ravivõtteid, mis põhinevad teatud uskumustel ja näitudel, et need justkui toimiksid. Kuid kui asja uuritakse põhjalikumalt, siis on selgunud, et need ei toimigi.

Ülediagnoosimine tähendab näiteks seda, et inimesel leitakse haigusi, mis poleks talle kunagi vaeva või kahju põhjustanud. Üleravimise puhul kasutatakse liiga tugevaid või mõttetuid raviviise.

Professori meelest on ka suur osa vähi sõeluuringutest küsitavad, kui neid kriitiliselt analüüsida.

Tema arvates on tehtud ka liiga palju operatsioone ja ta viitab Soomes tehtud uuringule, mille järgi 80% pimesoolelõikustest saaks asendada antibiootikumiraviga.

Põlve- ja õlahädasid ravitakse sageli operatsiooniga. Professori hinnangul käib suurem osa neist ülediagnoosimise ja üleravimise alla.

Tarbetud diagnoosid ja asjatu ravi teevad kahju nii inimesele kui ühiskonnale ning  see on ka kallis.

Tervis on äri

Ülediagnoosimist soodustab professori arvates inimeste soov elada igavesti ja olla terve kuni viimase elupäevani. Selleni viib ka arstide auahnus arendada midagi uut ja uskuda, et see, mida tehakse, on hea ja toimiv.

Ülediagnoosimise ja -ravini  viivad ka ärihuvid. Tervis on üks suuremaid ärisid.

Professor Järvinen tuletab meelde, et mida rohkem inimest uuritakse, seda rohkem ka midagi leitakse ja nii laieneb ka äri.

Teema  puudutab nii arste, arstiteadust kui patsiente - sellest on vaja räkida ja inimesi informeerida. See teeks ka inimeste ootused meditsiinile realistlikumaks.

Järvinen möönab, et paradoksaalsel kombel on olemas ka aladiagnoosimise oht. Täiesti pole pääsu ei üle- ega aladiagnoosimisest, kuid kui ülediagnoosimist oleks vähem, saaks ressursid suunata sinna, kus need on tegelikult vajalikud.

Helsingis algas eile sümpoosium Too Much Medicine, kus arutatakse, miks tervest tehakse haige ja mida tähendab ülediagnoosimine patsiendile ja ühiskonnale.