Mida teha, kui lapsel on nutisõltuvus? Spetsialist annab nõu (6)

Nii leevendad pere nutimuret:

• Pange paika reeglid. Enne, kui laps saab endale nutiseadme, mõtle läbi ja selgita lapsele selle kasutamise reegleid. Soovitatav on need üles kirjutada ja nähtavale kohale panna.
• Kui lapsel on reeglitest kinnipidamine keeruline, tunnusta teda alati, kui ta on sellega hakkama saanud. Aita lapsel ka välja mõelda, kuidas see tal lihtsam oleks. Võrdsuse huvides peaks peres olema selge nutipoliitika, mida järgivad kõik pereliikmed.
• Tunne huvi. Külasta koos lapsega internetis tema lemmikveebilehti, sotsiaalvõrgustikke ja YouTube’i. Uuri, miks lapsele see keskkond või tegevus internetis meeldib. Nii saad lapse huvide kohta teada palju uut ja laps kogemuse, et tema tegemised lähevad emale-isale korda. Kui miski tundub sulle kahtlane, arutlege sel teemal ja selgita lapsele ohte.
• Tavaline jututeema. Internetiga seonduv, näiteks mida keegi peres seal teeb ja mida koges, võiks olla samasugune normaalne vestluse osa nagu töö- ja koolipäeva või sõpradega ettevõetu jagamine. Liiga tihti tuleb lastega internet jutuks vaid siis, kui on vaja pahandada.
• Mudilastel oma reegel: mida vähem, seda parem. Kuni lapse teise sünnipäevani peaks arvutikasutus piirduma vaid kaugel oleva vanemaga peetavate Skype’i kõnede või piltide vaatamisega. Nutiseadmed ei tohi olla peres regulaarsed mugavad lapsehoidjad. Ka väike laps saab aru, kui vanem ei taha temaga tegeleda.
• Tehke nutipause. Peres võiksid olla kindlad nutivabad aja- ja ruumitsoonid – kus kunagi nutiseadmeid ei kasutata, näiteks õhtu- või hommikusöögiaeg või terve nädalavahetus maal. Tähtis on sellest alati ka kinni pidada.
• Ole vanemana eeskuju. Kõige parem reeglilooja nii nutiseadmete kasutamisel kui ka vaba aja veetmisel on sinu enda eeskuju. On silmakirjalik manitseda last rohkem raamatuid lugema ja hobidega tegelema, kui vanem ise nii ei käitu.

«Lastel on erinev nutivajadus.»
Oma kogemusest räägib pereema Alice Kahar

Meie pere poiste Otto (11) ja Aksli (9) huvi nutiseadmete vastu erineb kardinaalselt. Suuremale tuleb telefon või iPad meelde ainult siis, kui see tal otse nina all on, seevastu väiksemale piisab sellest, kui ta ruumi teises otsas näeb kedagi helendava ekraaniga, ja seal ta juba on.

Kõnekas näide
Kui Aksel oli neljane, sõitsime kord praamiga Hiiumaale ja lapsed läksid laevas kohe lastenurka mängima. Kui praam hakkas sadamasse jõudma, läksime lapsi sealt ära tooma ja avastasime, et väiksemat pole. Leidsime ta ühe laua äärest koos vanaproua ja -härraga, kelle iPadis ta mängis. Ta oli näinud neid midagi iPadist lugemas, siis viisakalt nende juurde läinud ja järgmiseks oma võlu kasutades juba sinna ise mõned mängud laadinud.

Leevendamaks tema nutivajadust, proovime teha nii, et iPad ei oleks meil kunagi kodus niisama laual. Ka telefon oli tal esialgu selline, millega sai ainult helistada. Nii vähenes tema nutihuvi märgatavalt. Nüüd tuleb tal paar korda nädalas meelde, et tahaks iPadis mängida. Oleme otsustanud, et pool tundi paar korda nädalas on lubatud, aga kindlasti mitte siis, kui koos perega midagi ette võtame või kui lastel on sõbrad külas.

Suurem laps saab arvutit kasutada, kui tal vahel on vaja teha kooli jaoks uurimistööd. Samuti saab ta oma huvi rahuldada robootikaringis programmeerides.

Kuni saab, tuleb piirata
Tundub, et tihti minnakse lihtsama vastupanu teed ja antakse lapsele telefon igavuse peletamiseks. Kurb on vaadata kohvikus einestavaid peresid, kes istuvad igaüks oma telefonis. Telefonide asemel mängime autosõitudel sõnamänge, loeme üksteisele raamatut ette või kuulame kuuldemänge. Lennukis on meil kaasas väikesed reisimängud, paber ja joonistusvahendid, kohvikus lobiseme maast-ilmast.

Kuni lapsed on väikesed, on meil lapsevanematena veel võimalus laste nutihuvi suunata või hoida kasutamisaega ohjes, ja seda tuleks teha. Kui suur osa laste päevast hakkab mööduma kodust väljas, jääb vaid üle loota, et laps on õppinud selleks ajaks õigeid nutivalikuid tegema.

Ise olin vahepeal selles suhtes väga kehv eeskuju, sest veel hiljuti oli üks mu tööülesandeid seotud sotsiaalmeediaga, mis tähendas seda, et pidin iga natukese aja tagant oma nutitelefoni avama ja seal toimetama. Õnneks tegid lapsed ka mulle tihti märkusi, kui sinna kauemaks jäin.