LUGEJA MMSi MÕJUST: tõestisündinud lugu platseeboefektist ja katkisest külmikust (10)
Platseeboefekt ehk usu jõud on väga tugev argument. Meil oli töö juures ammoniaagileke baarikülmikust. Selline väike külmik, kus hoitakse paari veinipudelit. Haises.
Üks töötaja vedas selle õue ja asi lahenes.
Siis tuli üks "tark" inimene ja hakkas seda õnnetut hurjutama, et kas ta ei tea, et ammoniaak on mürgine, kohe tekib kopsuturse, ajuturse jms. No et põhimõtteliselt surm saabub loetud tundide jooksul.
Ja sellel, kes külmiku ruumist välja viis, hakkaski paha. Kohe täitsa paha, istus pingile, higi hakkas voolama, süda puperdas. Hingeldas. Kutsuti kiirabi, viidi haiglasse. Kontrolliks.
Järgmine päev tuli aga külmikufirmast töömees ja ütles, et tegemist on kodumajapidamises kasutatava gaasiga, mis sisaldab ammoniaaki nii väikeses koguses, et ka kümme katkist külmikut ei teeks veel inimesele häda. Et ta puutub iga päev nende katkiste külmikutega kokku ja hingab seda ammoniaaki iga päev sisse. Pole isegi nohusse jäänud.
Sai siis seda ka haiglas olevale töötajale edasi öeldud ja tal hakkas kohe parem. Järgmine päev oli tööl, nagu poleks midagi olnudki.
Tõestisündinud lugu platseeboefektist.
Teiseks. Eluag on mindud mürgiga mürgi vastu. Ka paljud ravimtaimed on mürgised, aga leevendust toovad küll ja ravivad ka.
Mis aga coca-colat puudutab, siis mäletan veel seda aega, kui see alles välja tuli. Minu poeg oli siis alles neljane. Mu õde tuli mulle külla ja tõi kaasa ühe pudeli cocat. Kui ütlesin, et ma pole lapsele veel limonaadi andnud, vastas õde, et tema seda ei saagi, võttis sügavkülmikust tüki tailiha, lõikas kuubikuteks ja pani purki. Peale valas selle sama coca-cola. Järgmisel hommikul kallas ta selle segu läbi kohvifiltri. Tailihast oli järele jäänud vaid natuke sadet, algselt võis tailiha olla umbes 300 grammi.
Kui oleksime rohkem teadlikud, ei sööks ega jooks me paljusid asju. Küll aga saab cokaga näiteks eemaldada roosteplekke, selle olen järgi proovinud ja töötab.
Platseeboefekt EI OLE "usu jõud"!
Platseeboefekt on väga lai mõiste, mis üldiselt tähendab organismi paranemisvõimet või ka haige enesetunde (subjektiivset?) paranemist ilma välise sekkumiseta. Selle hulka mahub nii see, et meie haavad paranevad mingi aja jooksul iseenesest kui ka see, et nohu läheb ise üle kui ka see, et kroonilised haigused käivad lainetena ja tahes-tahtmata paraneb krooniliselt haige enesetunne iga teatava aja tagant kui ka see, et mõned haigused on psühhosomaatilised ja patsient paraneb vaid ravi simuleerimise (sic! MITTE stimuleerimise!!!) tulemusel kui ka see, et sõltumata haiguse iseloomust paraneb haige enesetunne ka lihtsalt sellest, et temaga tegeletakse. Tegelikult võib loetelu veel jätkatagi.
Pole mingit "usu jõudu." Enamusest haigustest paraneme me niikuinii ise. Andke vaid küllalt aega. Kui see nii poleks, oleks me liigina juba ammu välja surnud!
Platseeboefektiks nimetataksegi hästi lihtsustatult meie iseparanemist või subjektiivset enesetunde paranemist ilma tegeliku ravita. Praktikas kasutatakse seda ravimite ja ravitehnikate efektiivsuse testimiseks.
Näiteks leiutatakse uus ravim ja seda hakatakse testima. Katsealused jagatakse kahte gruppi, kellest üks saab uut ravimit ja teine kas mõnda vanemat ravimit, mida soovitakse uuega asendada või inertset ainet - platseebot. Võidakse kasutada ka kõiki kolme gruppi.
Patsient ise ei tea, kas ta saab pärisravimit või platseebot (pimetest). Tihti (topeltpimetest) ei tea ka raviarst, kes saab ehtsat ja kes platseebot. Teab vaid ravimitesti läbiviija.
Lõpuks hakatakse andmeid kõrvutama ja võrdlema. Osad patsiendid paranesid. Või paranes nende enesetunne. Nende hulgast eraldatakse need paranenud, kes päris toimeainet ei saanud ja nende paranemistulemust nimetataksegi platseeboefektiks. Ja selleks, et uus ravim reaalselt kasutusele võetaks, peab tema efektiivsus vanemat ravimit või platseebot teatud määral ületama. Seda siis selleks, et oleks selge diferentseering, mitte platseeboefekt.
Jasonile - siiski on tegemist välise sekkumisega, sest peab olema keegi või miski, mis paneb inimese alateadlikult uskuma kellegi sõnajõusse või ravimi tõhususse. juba Vanas Testamendis kirjas: “Placebo Domino in regione vivorum.” (ek. ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal) lootus on ju ka usk. ja see, kas platseebo- või notseeboefekt toimib või ei, oleneb inimese psüühilisest vastuvõtlikusest.
Siis aga kohtub ta ühe inimesega, kes on üle elanud samasuguse haiguse. Ja see, kellega ta kohtus, sai oma haigusest võitu. Ta räägib oma kogemusest ka sellele raskelt haigele - tead, mine sinna ja tänna, leiad ühe munga, see võiab sind õliga ja sa pead kolm päeva mediteerima ja neljandal päeval sa tunned, et sa hakkad paranema. Võib olla see inimene ei olnudki üldse tegelikult haige, võib olla ta ei käinudki ise kuskil, aga ta süstib usku sellele haigele inimesele.
See kõik ongi tegelikult platseebo, mingit tegelikku ravi ei ole ega toimu, aga kui inimene tunneb, et tal tekkis lootus, võimalus.. Siis tema emotsionaalne pool paraneb, tekib lootus, usk, tahe. Ta hakkab tegutsema selle eesmärgi nimel, tal tekib elutahe. Äkki midagi muutub? Ta pakibki kohvrid, asub teele kuhugi pärapõrgusse. Viimane võimalus, lootus.
Ja võibki muutuda, sest tervenemisele aitab väga palju kaasa inimese enda optimism, elutahe, aktiivsus. Täiesti käegakatsutav reaalne tulemus on see, et liikumise ja tegutsemisega paraneb organsimi eluline aktiivsus, organismil tekib energiat. Veri käib kiiremini ringi, viib jääkaineid rohkem kehast välja. Optimism kannustab, paneb sind tegutsema. See kõik annab igal juhul positiivsema laengu, kui lamada kodus voodis ja oodata surma saabumist. See ongi positiivne platseeboefekt päriselus - sisuliselt ravimi imiteerimine. Ja täpselt vastupidi töötab see samuti, nagu ka selles artiklis kirjeldatud ammoniaagijuhtum. See ongi usu jõud nii heas kui halvas võtmes.