Sotsiaalmeedia kihab: kas 4-aastasele vitsa võib juba anda? Ikka võib, arvab nii mõnigi (45)

Ehkki grupis kõlavad ka arvamused, et ainuüksi sellise küsimuse esitajale endale on vaja kaigast anda, meenutab nii mõnigi, kuidas lapsepõlves saadud vitsanuhtlus on temast õige inimese kasvatanud. Osad soovitavad siiski kallistamist proovida ning tuletavad meelde, et vitsa andmine on vägivald ja seadusega karistatav.

• Olen ise saanud vitsa 3-aastaselt valetamise eest. See ei aidanud, õppisin paremini valetama. Marakratile võib piiride selgitamiseks vits tõesti teinekord abiks olla, see ei ole vägivald, kui ühe korraga on pilt selge. Enne võiks muidugi kallistamist proovida.
• Mina sain vitsa 5-aastaselt, asja eest. Positiivne mõju kogu eluks.
• Endal sama umbes sellises vanuses ja rohkem polnudki vaja, mõjus hästi, enam lollusi teha küll ei tahtnud.
• Samad sõnad: olen elus kaks korda vitsa saanud, mõlemad korrad asja eest ja jäi meelde küll, et nii ei tehta.
• Ei, kindlasti mitte, sest hinge jäävad sellele pisikesele haavad.
• Ei mingeid haavu! Ainult tänutunne tarkade ja armastavate vanemate vastu!
• Ikka võib! Olen isegi saanud, ju mõjus hästi, sest olen korralikuks inimeseks kasvanud.
• Kallistage oma lapsi, see rahustab, ka siis kui nad 30-aastased on.
• Hea laps kasvab armastust saades ja tajudes, iga füüsiline karistus on meie kui vanemate oskamatus oma lapsega suhelda ja neid nende kasvamises ja otsingutes aidata.
• Mina sain vitsa nii 3-5 aastaselt. Nt luiskamise eest, mis mulle kui lapsele ei olnud nii suur asi, õppisin paremini luiskama, pigem valetama lõppkokkuvõttes...
  Hirm..viha vanemate poolt... ükski laps ei peaks mäletama, et nende vanemad olid nendega nii kurjad, et isegi füüsiliselt haiget oli vaja teha... 
  Praegu mõtlen, mida oleks võinud nad teisiti teha. Rääkida... rääkida.. rääkida...
  Keegi ei rääkinud, vaid pigem oli korraks sõimamine ja vitsaga takka järgi... See mind paremaks inimeseks küll ei muutnud.
  Pigem lahkusin kodust kohe peale põhikooli just sellel põhjusel, et vanemad olid endast nii kurja pildi mulle loonud... 
  Ära tee seda oma lapsele.
  Räägi, kükita tema juurde, lasku samale tasandile oma lapsega ning vaata silma, räägi ja samas püüa ka seda arenevat ja avastavat hinge mõista!
• Laste kaitsest olete kuulnud midagi? Sõnaga vaja osata arusaadavaks teha.
• Millal see lastekaitse välja mõeldi? Aastatuhandeid on ilma hakkama saadud.
• Kôik sõnadega ninnunännutajad lähevad nyyd linna vahele Kanutiaia jõuku taltsutama..... kui see tehtud, siis kandke tulemustest ette.
• Kui laps nõuab vitsa, siis peab ta seda saama. Kõik lapsed ei taha vitsa, sellega peab arvestama
• Võib ikka, kui igasugu sitta vöib lapsele sisse sööta, siis miks see vits peaks keelatud olema.
• Kahjuks on siin perifeerias jäänud üks generatsioon suures osas korralikust vitsast lapsepõlves ilma ja üks sigadus ajab teist taga.
• Muidugi on olemas ka tõesti kurje ja ülekohtusi vanemaid, aga üldiselt ei löö ükski vanem oma last viha või kurjuse pärast, ikka asja eest, kui laps teeb midagi niisugust, mis ei lähe vanema eetilise skaalaga kokku. Ikka selleks, et ta kasvaks korralikuks inimeseks ega teeks teistele ülekohut.
• Lapse vitsutamine on väärkohtlemine ja on seadusega karistatav.

Mida ütleb seadus: kas last tohib füüsiliselt karistada?

Mitte kedagi ei tohi füüsiliselt karistada. Alates 1. jaanuarist 2016 hakkas Eestis kehtima uus lastekaitseseadus, mille kohaselt on laste kehaline karistamine keelatud. Kehalise karistamise alla kuulub muuhulgas tutistamine, laksu andmine, raputamine või tõukamine.

Nii füüsiline kui vaimne vägivald lapse karistamiseks on keelatud, see on lapse õiguste rikkumine kehalise puutumatuse, inimväärikuse ja võrdse seaduskaitse seisukohalt. Karistusseadustik näeb ette karistuse igasuguse kehalise väärkohtlemise eest: füüsiline vägivald on igasugune jõu kasutamine ja valu tekitamine lapse karistamiseks: tutistamine, laksuandmine, vitsaandmine, tõukamine, löömine, peksmine. Vaimne vägivald on lapse mõnitamine, alandamine, solvamine.(Allikas: Lasteabi.ee)