Psühholoog Keijo Tahkokallio rääkis Yles, et küsimused, mille üle peaksid otsustama lapsevanemad, pole mingi demokraatia koht. Need puudutavad näiteks magamaminekuaega, söömist ja teisi argiasju.
Piirid selle vahel, mida peavad otsutama vanemad ja mida lapsed, on paljudel vanematel hägustunud ning psühholoog näeb seda suure probleemina.
Teisisõnu – liiga palju on hakatud lastega arutama asjade üle, kus peaks otsustama lapsevanem.
Täiskasvanud peavad otsustama tähtsate asjade üle, nemad seavad raamid. See, mis jääb raamides väljaspoole, võib olla vaba.
Lapsevanemad on hakanud üha enam lastelt küsima, mida nad tahaksid, näiteks küsivad nad: „Kas sa tahaksid tulla sööma? Kas läheksime koju?”.
See viib selleni, et lapsed otsustavad varasemast enam n-ö täiskasvanute asjade üle, näiteks millal süüa.
Psühholoogi arvates on ohtlik juba see, kui vanemad kasutavad liiga palju tingivat kõneviisi, sest see rikub laste turvatunnet. Tingiva kõneviisi kasutamine on tema arvates tugev märk sellest, et laps peaks kõike ise otsustama. Täiskasvanu toe puudumine võib vähendada lapsel turvatunnet ja tekitada ebakindlust.
Laste käskimist välditakse ilmselt seetõttu, et kardetakse mõjuda türannina.
Lastele peaks psühholoogi arvates ütlema näiteks: „Tulge sööma!” või „Nüüd on aeg minna koju!”, mitte „Kas sa tuleksid sööma?”.
Kui laps peab liiga väiksena tegema liiga palju otsuseid, võivad sel olla rasked tagajärjed. Ta peab õppima ise oma tegusid ja tundeid juhtima, kuid kõik pole selleks liiga väiksena võimelised. Täiskasvanud peavad suunama laste käitumist ja näitama eeskuju, kuidas asjadele reageeritakse. Lapsele tuleb anda otsustusõigust tasapisi.
Kommentaarid