või ei joo mingit vahet pole. Ma olen ikka samasugune inimene,aga see kehtib minu puhul. Üks asi millest aru ei saada,et inimesed on erinevad. Mulle näit ei meeldi ennast nii täis gaanida,et mõistus ära kaob,aga mõni jätab isegi söömata,et alkohol paremini pähe hakkaks,sellistel sõidab tavaliselt katus täiesti ära ja nad on lähedastele probleemsed.
Need on kõik teoreetiliselt head õpetused ja ainult.Praktikas teostamatud.Alkohooliku muudavad aastad aina sitkemaks,negatiivsed isikuomadused võimenduvad. Alkoholism ei ole ravitav.Kui tõesti jätab joomise, on tegu hoopis teistsuguse inimesega,mitte sellega keda "hooldaja" kunagi tundis.Igasugune meelemürk tapab inimese kui isiksuse juba ta eluajal.
Alkoholism on haigus, millesse osad inimesed haigestuvad ja osad mitte. Seda väljaravida ei saa! Saab ainult alkoholi tarbimisest loobuda! Olen ise ka alkohoolik, kes pole 19 aastat alkohoolseid jooke pruukinud. Elu on ilusam alkoholita, kui alkoholiga!
Elu koos alkohoolikuga on tõeline katsumus - ühest küljest püüad teda mõista ja teisest küljest oled ta peale tige ja masenduses. Kuidas inimene ei saa endale aru anda, et see lõputu joomine ei tee kuidagi olukorda paremaks vaid aina hullemaks... nii sõltlasele endale kui ka pereliikmetele!
Autor kirjutab vägagi õigetest asjadest, lihtsalt alkohoolikud ei tunnista ennast iialgi süüdi mitte milleski ja valetavad igal sammul. Kõige kallim joodikule on viin ja seejärel tema ise. Ärge taluge inimest, kes juua tahab ja sellega teie elu ära rikub. Oma eluga tehku mis tahab, jäägu talle see õigus.
Äkki sa-le.
Kui keegi on kellegi elu ära rikkunud, siis tuleb elurikkumine lõpetada (lahku minna, uued valikud ja muutused teha). Mis see alkotarbimise õigustamine lahendab? Sa vist ise oled see, kes püüab õigustada oma alkotarbimist igal moel.