LAPSEVANEM KURDAB: meie lasteaias käib laps, kes segab ja lööb teisi. Kuhu saaks ta ära saata? (116)

Sa lasid oma lapsel kiusajaga sõbraks saada, et mitte tappa saada. Ühel hetkel see erivajadustega laps on sinu lapsele halb mõju ja siis mõtled, millest see. Kumb siis on parem, kas lüüa vastu ja teha sellega lööja selgeks, et sinuga nii ei käituta või siis pugeda külja alla ja üritada elu eest sõbraks saada, et mitte peksa saada.

On erinevus, kas on olemas teistsugused inimesed või inimesed, kes on haiged ja segavad koolis/lasteaias lastel õpeprotsessi. Kelle tõttu kogu lasteaia/ kooli personal tegeleb ainult nende üksikutega, samal ajal kui ülejäänud 20 last rühmas vaadaku kuidas ise ja üksi toime tulla.

....

Ilmselt on üaljudel mingi kummaline arusaam sellest, mida õpetab vanem lapsele, kui ütleb, et löö vastu. Kui last ikka kiusatakse ja pidevalt kiusajate poolt lüüakse või füüsiliselt ahistatakse (räägime siis ikka lastest, mitte täiskasvanutest), siis tekkib hetk, kus laps ei saa end muul moel kaista, kui vastu lüües ja mida kõvemini lööb, seda suurem on tõenäosus, et kiusaja rohkem ei kiusa. Samas tuleb lapsele õpetada, millal on ok vastu lüüa ja miks see on ok ja miks tegelikult lüüa ei või. Mõnele täiskasvanule on see kindlasti keeruline endalegi arusaada.

istun ja mitte 30 min vaid ikka 60 min ja olen ainus loll üksikvanem lasteaias, kelle laps õhtul õigel ajal voodisse ei saa ja napib uneaega. Aga seda koosolemise aega ei ole ju millegi muu arvelt võtta.

....

Maailmas on kaht sorti inimesi. Need, kes tahavad neid, kes neile tülikana näivad, ära saata, ja need, kes "tülikaid" aidata tahavad. Eelistan olla see viimane.

Normaalne täiskasvanu tegeleb ka sellega, et erivajadustega lastel oleks lihtsam. Meie peres ja mõttemaailmas on see elementaarne.

Rumal jutt. Mina jõudsin eliitkooli ja ülikooli. Ka andekus on erivajadus ja "ebanormaalsus". Mh olen autist.

Kuidas sa võid nii isekalt mõelda? :O

Kui see sind ei huvita, siis sa oled ise kahjuks ebanormaalne.

Jaah, kõige ahistatumad on ikka need, kellel on enim privileege. Kas sa sellele oled mõelnud, et äkki "ebanormaalsel" on sinu "normaalsega" hoopis raske? Ei? Liiga keeruline kontseptsioon?

"Igasugused"? Vau. Kus tuli nüüd normaalsuse etalon välja.

kõigile lastele - sh erivajadusega lastele. Keskmisel lapsel on elus niigi tohutult privileege ning kohe kindlasti ei hakata normaalses ühiskonnas keskmisest erinevaid lapsi kuskile ära peitma, et ülejäänud saaks vati sees kasvada. Elus kohtabki erinevaid inimesi ning mis sa arvad, et need tavalised on alati need, kellel on raske? Olen ise autist ning ääretult raske oli nende "keskmiste" keskel, kes lärmasid, tormasid, ei viitsinud õppida, segasid tundi ja tegid minu kui teistsuguse sensoorse maailmaga inimese kooliaja päris keeruliseks. Ja ma ei leia siiski, et neid oleks pidanud ära peitma.

Minu jaoks polnud küll lapsena vahet, kas vitsa anti või peksti - minu jaoks oli füüsiline karistus peks ja vägivald ja kõik. Nüüd olen hingeliste traumadega ja saan riigilt töövõimetoetust. Ongi õige, et seda, mis toimus 30 aastat tagasi, nüüd väärkohtlemisena tunnistatakse - äkki ei tule minusuguseid katki pekstud inimesi enam nii palju peale.

kui iga päev multikaid vaadata mõned tunnid, saad nii palju mõttetut muret, ärevust, hirme ja teadmise, et ainult tugevad jäävad ellu. Eks tekibki siis tahtmine jõuga elust läbi trügida.

Ei saanud ju!

Eestis on ikka lastekasvatuses umbsõlm sees! Vanemad peavad vitsa andmist jumalast normaalseks, ässitavad oma lapsi vägivallaga arveid õiendama a'la löö vastu nii, et veri taga ja lapsed omakorda teevad suures osas nii, nagu suured ees. Jube! Äkki prooviks parem heaga ja üksteisega rääkimist? Aega saab see protsess omajagu võtma, sellest hetkest kui täiskasvanu kannatuse kaotab ja vitsa haarab, ollakse jälle 0- punktis.Lapsele tuleb anda armasust, mõistmist ja samal ajal esitada nõudmised,mille mittetäitmisel on alati tagajärjed. ( mitte füüsiline karistus või vaimne terror)

Jah, väga vohada on lstud neil.

Mina kasvatan täpselt vastupidi: ise ei ründa, aga ku liiga tehakse, siis on õigus vastu panna nii kõvasti kui jaksad ja veri lendab.

ära nännuta, siis saab ehk ükskord aru ka.

Tugiisik

kellel on lapse jaoks aega? Kas ema, isa kodus oma vabadel minutitel tegelevad lapsega? Mängivad, loevad, laulavad pool tunnikestki päevas? Pole vanavanemid, kes oma soojuse ja hellusega lapsele ilusaid minmuteid pakuvad. Laps lasteaeda, õhtul koju, multikad käima, telekas käima, laps hoitud. Kus on see pooltund, kus enne und isyub ema või isa lapse voodi juures, loeb õhtujuttu, teeb õhtu ialusaks ja annab lapsele turvatunde?

Kuidas sa saad selles nii kindel olla?

Jaanalind

kaasamine ja sünergia on tänapäevased moesõnad - s.t. lastel tuleb grupeeruda (KAASAMISE komponent) ja organiseeruda jõukudeks (SÜNERGIA komponent))

Eesti keeles sallida.

Ma tuletaks kõigile siinsetele nn normaalsetele, et Bill Gates ja Steve Jobs on ka diagnoosiga, seega hakkake harjuma sellega - see on uus reaalsus

Rajaleidja esindaja suust tuli vaid sooja õhku. Ei midagi konkreetset.

Tahaks loota, et sinu laps kunagi valesti ei käitu. Kui su tatikranta hakkab iga eksimuse eest korralikult peksa saama siis....

Laps ei ole ikka päris täiskasvanu, enne kui ta suureks kasvab satub ta vastamisi endast suurematega nii kaua, et õpib ka diplomaatiat, kui tegemist ei ole tõesti aju ehituse tõttu psühhopaadiga.

Teid oleks ilmselt pidanud erilasteaeda ja erikooli ammuilma panema... Mul on 4-aastane väga armas tütar, aga ilmselt on tal mingisugune diagnoos. Ainult, et psühhiaatrile aega ei ole võimalik saada. Minu laps lõi ja kiusas lasteaias, sellel aastal ta seal ei käi, sest ma näen, et talle suur seltskond ei sobi. Kui kaua ma saan teda endale hoida, et ühiskond teda ei sandistaks? Ta on õrn ja habras, väga kergelt õpib juhul, kui tunneb ennast turvaliselt. Liigume palju värskes õhus, nutiseadmeid ei kasuta, laps on oodatud ja armastatud olnud esimesest hetkest alates! Perevägivalda pole.

umbes sama, kui naaber, kes nuriseb öö läbi lärmava muusika ja lällavate piduliste pärast, saab kuulda, et kui vaikust tahad, siis mine metsa elama. kusjuures nuriseja on korralik kodanik, samas ettevõttes töötanud 10+ aastat. lärmaja vahetab kohti vähemalt paar korda aastas.

Sellepärast ei löönud vastu, et ma olen teda nii kasvatanud. Ja kuhu see vastulöömine viib?

Et siis karistame füüsiliselt last, kellel on löömisprobleem? Sellega õpetame mida??? Et kui oled suurem ja tugevam siis tohid?

Laps kiusab ja lööb teisi? Selle peale tembeldatakse see laps erivajadustega lapseks, kes vajab tugiisikut?! Tundub, et siinsed kommenteerijad vajavad ise mingisugust abi! Selliste lasteni me jõuamegi sellega, et enam ei tohi lapsi karistada (anda vitsa, panna nurka). See kuidas meid karistati 30 aastat tagasi, seda nimetatakse väärkohtlemisks. Selle eest voib saada trahvi, jääda lapsest ilma, voi mis veel hullem- sattuda rootsi kardinate taha! Ei propageeri laste peksmist, kuid vitsa andmine ei pea alati peksmiseks kujunema!

Andke omavalitsus või lasteaaeg kohtusse, kuna ei suuda tingimusi täita, ka keskpärane advokaat paneks ametnikel püksid võbelema.

me üldse elame? Nii-öelda normaalsed lapsed peavad täiskasvanuks saades samuti oskama suhelda teistsuguste inimestega. Kui ta pole aga lapsest saati neid teistsuguseid näinud/suhelnud, siis jääb ta taas hammastrataste vahele. Eluaeg ei saa valdia endale vaid normaalset keskkonda. Tahame või me ei taha, on meie ümber väga palju teistsugust

Minu täitsa normaalse arenguga laps läks eelmisel aastal esimesse klassi. Nende klassi sattus väga tark, kuid käitumishäiretega poiss. Jah, ta lõi teisi väga sageli. Kui oma lapselt küsisin, kuidas koolis läks, tuli vastus:"Täna oli hea päev. Täna X mind ei löönudki!" Oli väga valus. Selle poisiga hakati tegelema. Ta sai tugiisiku. Ma ise suunasin oma last, et ta püüaks selle poisiga sõbrustada. Ja ta avastas, et ta on täitsa tore poiss, kui temaga sõber olla. Tänaseks, teises klassis, on sellel poisil endiselt kaasas tugiisik. Ma pole enam kordagi kuulnud, et ta oleks kedagi löönud.

Lisan veel, et need samad seljataga susivad lapses on kodu peeglid. Nende vanemad arutavad ju, kuidas keegi on ebanormaalne ja ei tohiks üldse olemas olla. Kuidas sellist juttu kuulnid laps lasteaias käitub? Ta paneb igal võimalikul viisil selle äkilise lapse tundma, et keegi teda ei taha. Nõiaring

Kirjutan teile, kellel kodus kasvavad illikukud inglikesed, kes kunagi midagi valesti ei tee. Väga sageli on just need samad illikukud korralikud manipulaatorid ja ussid. Kui kasvataja ei näe, tehakse lõusta, öeldakse halvasti, ei võeta mängu. Ja nii aetakse meelega lühikese süütenööriga laps närvi. Lahe ju vaadata. Ta saab siis jälle riielda. Ja kui tou on kätte saadud, siis tehakse ilmsüütu nägu ette ja öeldakse, et ta tuli niisama kallale. Kõik usuvad teda, sest tema on pai. Tema ju ei teeks kellelgi liiga. Aga see laps, keda solvati ei lähe kaebama, sest teda ei usuta, kuna tema on ju paha

Lapsevanema suhtumine, et minu asi pole lapse ja tema probleemidega tegeleda, seda tehku lasteaed, kool, ühiskond suuresti soodustabki, et sellist käitumist on aina rohkem. Alati ei olegi seal taga diagnoos, mida samuti sageli ei saadagi panna, sest selleks on jälle vaja vanemapoolset huvi ja nõusolekut. Mina jällegi normaalse lapse vanemana soovin, et lasteaias tegeletaks ka temaga, mitte ei lahendataks kogu aeg erivajadustega laste "väljakutseid". Rääkimata sellest, et ka minu lapsel on õigus turvalisele keskkonnale.

Aga kuna Sa tead "asjast", siis ütle, et kui sinu normaalse arenguga lapsi päevast päeva ühe hüperaktiivse lapse poolt terroriseeritakse, mida Sina teeksid? Et läheksid siis oma teadmistega ise lasteaeda seda last kasvatama, et ta Sinu ja teiste lapsi ei terroriseeriks. Kas tõesti need vanemad, kel õnnetuseks on puudega laps, arvavad, et lasteaed on see koht, kus kasvatajad koos teiste lastega suudaksid lapse käitumist normaalseks muuta, teha seda, mida vanemad ja tohtrid-spetsialistid pole suutnud teha?

sellest mida öeldakse ühes eesti vanasõnas kala kohta. Sama siingi. Kui lapsel on juba lasteaias olulised kõrvalekalded tavakäitumisest, siis mõnikord aitab tõesti vestlusest lapsevanemaga, kes viib lapse psühhiaatri juurde käitumishäire kindlakstegemiseks ja vajalikuks raviks. Mõnel juhul kui on tegemist autismiga ei saagi laps tavakoolis jätkata. Probleem läheb keerulisemaks mil lapsevanem keeldub lapsega psühhiaatri poole pöördumisest, öeldes: "Ega minu laps loll ei ole". Tekib küsimus, miks riik lükkab tekkivad edasised probleemid õpetajate kasvatajate kaela.

Sellised lapsed pannakse alati veel tagasihoidlikele pinginaabriks. Lahe!

Kogu see jutt ikka ühte kanti - tavainimesel ei ole ühtegi õigust, ainult kohustus teda terroriseerijat, kellel on kõik õigused antud, tolereerida. Miks ikkagi on antud õigused neile, kelle käitumise tõttu kannatavad normaalsed lapsed, kas siis neil ei ole mingitki õigust elada ilma vaimse ja füüsilise vägivallata? Lasteaed pole siiski mingi erivajadusega laste kasvatusasutus, vaid päevane laste hoiukodu, kus peaks KÕIGILE lastele olema tagatud heaolu.

...ja teised talugu teda, siis on otsustajatel hea meel---TEHTUD!

Vastavad koolid tuleb teha.

Miinuste asemel olen päriselus saanud plusse, sest olen 25 aastat õpetanud tavalisi klasse, kus seas ka murelapsed. Olen hakkama saanud, aga see pole lihtne, laua taga istumise töö! Miks Eesti ühiskonnas on esmane lähenemine murekohale - lükkame ära, minema MEIE seast jms!? Miks pole esmeseks mõtteks - mida saaksime teha, kuidas aidata? Teema on palju sügavam!!! Ja kui see nähtus suudetakse lahendada lasteasutuses, siis muutub ka igapäevane Eesti elu sõbralikumaks.

Ei lasta lahti. Kui ikka töökäsi vähe on siis peavad kõik teised kannatama.

Meie haridussüsteem ei ole mõeldud normaalsete kasvatamiseks-õpetamiseks, vaid ebanormaalsete jaoks. Miks muidu pannakse igasugused tavalastega kokku? Kui lasteaia rühmas või klassis on üks segane, siis peab õpetaja 90% ajast tegelema sellle ühega ja ülejäänud peavad ise hakkama saama. Normaalne oleks, et kõigil on võimalus areneda- erivajadused on koos, kus nendega tegelevad spetsialistid ja tavalised on koos, kus nendega on õpetajal aega tegeleda ja nad saavad normaalselt areneda ja ei ole sunnitud pealt vaatama ega taluma mingi ühe sego märatsemisi

Nagu ikka, halval on alati õigus olla seal,kus tahab ja teha,mis tahab!

Ja teie muidugi teate, et kui laps lööb, aiis ta nägibseda kodus. Mu mees pole mind kunagi löönud. Ometi laps, olles endast väljas, maandab oma tundeid rusikatega. Mina saan ainult rääkida ja rahustada. On meil kerge??? Ei, ei ole. Aga kergemaks ei muuda ka see, kui kõiketeadjad meid kohe koduvägivallatsejateks tembeldavad

Nii kurb on lugeda,kui kommenteeriatel puudub endal kogemus,kui ongi peres laps kellel on diagnoositud ATH.Jah ma olen nõus,et neil lastel kellel pole sellist probleemi on raske aga kuhu te tahaksite selle lapse panna.Olen nõus ka sellega ,et on vanemaid kes ei taha tunnistada,et laps on haige.Seda aga aitab kahjuks parandada ainult hooliv ja mõistev suhtumine.Uskuge ka vanematel on väga raske ja valus.Kahjuks ei ole eriti ka kuskilt abi saada see kõik ongi aega nõudev töö.Lisasin selle kommentaari sest olen seda ise kogenud see pole lihtne ja ühe peavaga seda ei muuda pigem tõesti toetusega.

Täiega mõttetu on sõna võtta, kui ise asjast midagi ei tea. Sellised hobipsühholoogi rumalad üldistused ei aita kedagi. Aga tõenäoliselt ei suuda sa mōista asja olemust, kui pole sellega ise lähedalt kokku puutunud. Häbi

arvad, et mind huvitab, mis kasu saab probleemne laps? ei, mind ja teiste normaalsete vanamaid huvitab, et normaalsed lapsed saavad käia lasteaias ja ei pea kartma. kasvatajad teevad naerunägu, et oi pahasid lapsi pole olemas. aga on küll, ja kuidas veel, mõni on väiksest saadik juba sadist, piinab kassipoegi. aga vaadake soome poole, seal on juba lasteaiad ar.aab.Iasi täis (see sõna läheb modereerimisele), kes no lihtsalt on eos juba haIvad.

just

Jama jutt ! Kui sul töökaaslane kiusab/lööb sind, siis ta lastakse lahti ja probleem kaob. Koolis ei juhtu mitte midagi ja peab lihtsalt välja kannatama.

ja

ei lase kommentaari panna, miks?

pole tõsi, et pole olemas halba last - vat ikka on küll, mõni kohe on kiuslik ja sadist väikesest peast loomade vastu. miks peavad normaalsed lapsed selliste pärast iga päev kannatama ja kartma lasteaeda minna? aga no oodake, see pole veel midagi, soomes on juba lasteaiad araablasi täis, vot siis alles näeme, kui paha võib juba lapsena olla. keegi ei julge midagi öelda ka.

Sellised lapsed vajavad tugiisikut küll, aga tugiisiku saab juhul, kui vanemad ka ise tunnistavad, et nende laps vajab abi. Olen kohanud paljusid vanemaid, kes probleemi ei näe ja kõik ülejäänud on "pahad". Aga tõesti, neid juhtumeid on viimasel ajal pidevalt.

Jah

Õpetaja ei õpeta mitte ainet, vaid lapsi! Ja toimetulek erinevate lastega - see ongi kutseoskus, pedagoogiline meistriklass. Õpetamine on kunst, eriliste lastega hakkamasaamine on superoskus! Laps on koolis ja tema arengut on vaja toetada, suunata ning selleks on õpetajatele abiks vaja tugispetsialiste (lapsele tugiisikut). See pole lahendus, kui meile miski ei meeldi, siis heidame kõrvale, ära! Mis kasu sellisest lahendusest saab probleemne laps??? Seega, lapsevanemad, tegutsege selle nimel, et aidata ka võõrast last, mitte poleks eesmärk ainuüksi oma lapse kaitse!

See on see ninnu-nännutamine ja ÄRA LÖÖ LAST, küll laps sind peksma hakkab ja nüüd nad siis peksavadki. Vanemetest ei hoolita, sõna pole vaja kuulata, kaeban politseisse ja ema pistetakse pokri, ise TEEN mis tahan Hilja juba, aga asi ei muutu enne, kui aatomsõda on meie maa kohale jätnud musta augu ka kusagilt kaljumädede pragudest saabuvad siia uued inimesed.

minu kommentaar oli mõeldud vastuseks sulle EI, aga unise peaga läks vähe valesti, proovin uuesti:olen sinuga nõus, aga seda väikest (probleemset) last EI TOHI aidata TEISTE ARVELT.

Kuidagi palju on tekkinud selliseid lapsi.

väljendub lapse käitumises just vanemate käitumismudel, mistõttu tuleks kõigepealt lapsevanemal peeglisse vaadata. Ma ei usu et kusagil lasteaias kasvataja lapsi lööb......see oleks kohe ajalehes ...

miks häbi? järjest enam sünnib puudega lapsi, agressiivseid- ma pean teiste lapsi aitama? selleks on ikka muud asutused.

õpetaja asi on anet õpetada, aidata järelvastamisi jne mitte peast haigeid ravima. selleks on meditsiin.

Varem või hiljem sellised lapsed nagunii teistest eraldatakse, ja parem juba varem, sest Rocca-al mare kooli või Inglise kolledzisse nad nagunii ei jõua. Pole vaja normaalseid lapsi sandistada.

talle tugiisik võtta. Terve päeva on ka lasteaias ja tegeleb hälvikuga,

Kas meie, kes oleme ok (suhteline mõiste muidugi) ei tohi aidata, kui abi vajatakse? Kui antud laps sattus meie lastega ühte gruppi, siis kas palute nüüd kõigil lastevanematel mängida jaanalindu, peita pea liivaalla ja oodata kuni tuleb keegi ja ta sealt ära viidaks või võtame ühiskondliku vastutuse ja aitame, toetame last ja vajausel kogu peret.

Kuhu te tahate selle lapse siis “ära saata”? Kas te kujutaksite ette lasteaiarühma kus õpivad nn “need lapsed”? Nagu mingi “lollide” rühm või? Rühmas tekkivaid väljakutseid ei pea lahendama mitte laste vanemad vaid õpetajad ja lasteaias selleks ette nähtud personal. Ei tea aga ehk käitub laps väljakutsuvalt ainult lasteaias.

Just normaalsel lapsel on õigus minna sinna kombinaatlasteaeda, et tema vanemad saaks käia tööl, andes talle eeskuju ja olla riigile kasulik teenistuja, kes maksab makse ja tuleb oma eluga toime. Erivajadusega laps vajab erivajadusega kohta, kus temaga tegeletakse, mitte normaalne laps. Ja õpetangi oma lapsele kodus selliseid väärtusi ja maailmavaadet nagu mina õigeks pean.

jah

Kusjuures täpselt nii ongi, seepärast aetakse ümmargust juttu, et vastutusest ja lisakuludest loobuda. 5+ kommentaar

Miks on meie teoreetikute arvates ikka nii, et abi vajab kiusaja/ahistaja/ kurjategija (sellises järjekorras toimub sageli areng), mitte kannatajad?

Ega selle probleemse lapse emal ka ju suurt midagi teha pole, kui riik ei tunnista erivajadustega laste erivajadusi.. Kõik tuleb vägisi integreerida. Eks teoreetiliselt tulekski, aga reaalselt ju tekib lihtsalt vastuolu ja teiste pahameel, mis olukorra veel hullemaks teevad. Lõpuks kanna tavad kõik. Nii laps ise, teised lapsed, kasvatajad, nii selle kui teiste laste vanemad. Võidab vist ainult riik, et lisakulusid ei ole.

See mure jätkub ju ka koolis, kus samamoodi on lapsi, kes ei allu, ei lase teistel õppida. Ja lahendust ei olegi, sest meil on kaasav haridus. Et selline seltskond (mida mõnedes klassides on kindlasti rohkem kui 1-2, olen näinud ka klassi, kui neid oli ligi pooled) on väga väsitav tavalistele tublidele lastele, ei ole lastekaitse poolt vaadates oluline. Rääkimata sellest, et ka õpetajaid kustub ridamisi.

Kas need õpetajad, kasvatajad nii madalapalgalised on, kui vaadata riigi keskmist palka. Nende asi ongi märgata ja tegutseda. Mida võõra lapse vanemad teha saavad?

Nii tavaline, et enamus peab kannatama vähemuse terrorit.

aga kui vanemad manipuleerivad koostööd ja tahavad et väikesepalgalised õpetajad kasvatajad teeks nende lapsega imet ? See on jama.

Kohutav, kui täiskasvanud inimesed hakkavad väikest last ahistama, selle asemel, et last aidata! Häbi!

Miks me peame kogu aeg kohanduma võõraste perede ja lastega, kes on probleemsed. Miks ei võiks normaalsel lapsel võimaldada kasvamist normaalses keskkonnas.

See on küsimus,