Vaegnägijast ajakirjanik Jakob Rosin reisis kolm nädalat Amazonase metsades: kui teised reisil vaatavad palju, siis mina pidin kõike tajuma läbi teiste meelte

“Kindlasti ei ole see kõige lihtsam asi, mida ette võtta, aga kes ütles, et elu peab lihtne olema,” naeris mees Vikerraadio saates “Vikerhommik”. Idee seltskonnaga Amazonase metsadesse põrutada sündis Rosina sõnul köögilaua ümber. Rosina kolleeg Ivo Tšetõrkin, kes Raadio 2s reisisaadet “Reispass” teeb, korraldabki Peruusse ja Amazonasesse reise ning on isegi mingi aeg seal elanud.

“Temaga tekkis ühine mõttemeel ja keel teemal teiste meeltega reiside tajumine. Kui teised lähevad reisile ja nad vaatavad kohutavalt palju ja teevad seda sageli läbi kaamerasilma, siis meie leidsime, et tegelikult on võimalik tajuda kõike ka läbi teiste meelte: kuulmismeele, lõhnameele, maitsemeele, puudutuste ja veel mingisuguste tajude, mille olemasolu me ei teagi,” nendib Rosin, kes reisil käies ümbritsevat keskkonda nägemismeelega tajuda ei saa. Mehe sõnul peaks sündima nende reisist ka dokumentaalsari, sest kogu reis võeti ka linti.

Rosina sõnul oli kogu Amazonases kogetu tema jaoks väga intensiivne. “Seal on nii palju uusi helisid, lõhnasid, maitseid. Juba see, et temperatuur õhus ei lange alla 25 kraadi nii ööl kui päeval, kasvõi see, et öösel ei ole sul vaikust, vaid hakkabki just elu pihta. Kõige vaiksem aeg on keset päeva, sest siis on nii palav, et keegi ei jõua häält teha. Seal on nii palju lindusid, mis teevad sellist häält, mida tavaliselt eeldad, et arvuti teeb. Esimesel hommikul oli mu bungalo kõrval puu otsas lind, kes tegi sõna otses mõttes mingit ulmefilmist lasermõõga häält. Ma mõtlesin, mis nüüd toimub, kuidas see võimalik on. Või siis teeb mõni lind tagurdava veoauto häält, nad ei ole ilmselt kunagi seda heli kuulnud, aga päris ehtne piiks sealt välja tuleb,” naerab ta.

“See võtab sõnatuks, et sellised asjad olemas on, ühel hetkel muutuvad need muidugi tavapäraseks, aga siis tulevad jälle uued aistingud ja kogemused peale, neid on nii palju, et igav kindlasti ei hakka,” ütleb ta. Kuid siiski ei arva Rosin pidevatest lindude kriiskamistest ja muudest metsa helidest ära väsis. “Pigem muutus see mingil hetkel üheks keskkonnaga. Kuigi vahel panin käed kõrvadele ja mõtlesin, et oh, selline on siis vaikus!”

Rosina jaoks oli Amazonase reis ka korralik nutipuhkus. “Vaatasin statistikat, et keskmiselt võtan telefoni kätte 113 korda päevas, aga metsas on ju nii, et seal ei ole ei levi, elektrit, rääkimata WiFist, seal polegi telefoniga midagi teha. Ma lugesin vahepeal ainult raamatut telefonist. Ma avastasin täiesti üllatuslikult, et mul ei tekkinudki pärast paari päeva enam tahtmist, et vaataks, mis toimub. Paljud reisiseltskonnast nentisid, et telefon võetakse vahepeal automaatselt kätte ja sõrm läheb otse Instagrami peale, siis sa näed jälle seda sama pilti, mis on alla laetud ja kuskilt ei saa uusi juurde, see on alateadlik. Minul seda ei tekkinud, mul oli pigem vastupidine reaktsioon,” rõõmustab ta. 

Nüüd, Eestis tagasi olles, peab Rosin muidugi nutiseadmeid edasi kasutama, kuna tema töö jaoks on seda lihtsalt vaja. “Muutnud on see, et kui avasin sotsiaalmeedia, siis avastasin, et seal on jube palju tühja juttu, inimeste arvamusi, kelle arvamus mind tegelikult ei huvita. Nüüd ma püüan leida hetki, et hakata seda infomüra puhastama,” nendib ta.