Karmen Joller: mul on kohutavalt kahju raskelt haigetest inimestest, kes peavad mugavusteenuse tarbijate tõttu tunde EMO-s ootama (135)

Joller meenutab, et mõned aastad tagasi, kui lapsega vanemapuhkusel oli, otsustas ta teha igas kuus mõned valved EMO-s.

"Ühelt poolt on võimalik end täiendada ja aju "töökorras" hoida, teiselt poolt saada tuttavaks väga tarkade kolleegidega. Juba esimestel päevadel šokeeris mind see, milliseid patsiente EMO vastu võttis – kui selline patsient pöördunuks perearstikeskusse, oleks teda nõustanud pereõde, mitte arst. Enamasti oleks piisanud telefoninõustamisest," nendib Joller.

"Mõned pärlid minu praktikast: 
„Mul algas kaks tundi tagasi nohu.”
„Üleeile hammustas mind parm, täna aga punn ikka veel sügeleb.”
„Mul on alaselg natuke valus. Ei, ma ei ole valuvaigistit võtnud – valu ei ole ju nii tugev!!! Et kui kaua valutab? No kolm kuud. Võib-olla rohkem.”

„Perearsti juurde on pikk järjekord – ta pakkus mulle aega kolme nädala pärast!” Vaatasin uskumatult patsienti – nende kaebustega pidanuks vastu võtma samal päeval. Võtsin toru ja helistasin perearstikeskusse. 

„Jaa, see patsient helistas siia. Me pakkusime talle aega kl 14.00, aga talle ei sobinud.” Vaatasin kella: 14.30, patsient oli EMO-s oodanud selleks ajaks viis tundi. Pereõde jätkas: „Homme ta ei saa – olevat komandeering. Patsiendi jaoks sobiv esimene aeg oli kolme nädala pärast.” Patsient, kes kogu vestlust kõrvalt kuulis, oli selleks ajaks väga vaikseks jäänud ja sügavale oma tooli vajunud. Ja see ei olnud mitte ainus patsient, kes EMO-s oma perearstikeskuse kohta valetada üritas – kontrollisin seda korduvalt.

„Perearsti juurde??? Perearstid on ju lollid!!! Ma ei lähe elu sees oma perearsti juurde, pole seal kunagi käinud!!!” 
Minu kabinetist EMO-s lahkus patsient väga rahulolevana, koguni tänas mind professionaalse abi eest. Pärast rääkis EMO osakonna juhataja, kuidas mingid inimesed olid ooteruumis istunud, minu väljastatud dokumendil pitsatit jõllitanud ja hämmastunult korrutanud: „Perearst??? Perearst???”

Remargi korras võin öelda, et EMO-d on suure ülekoormuse tõttu palganud inimesi konsulteerima arstiteaduse tudengeid alates neljandast kursusest. Õnneks on neil ikka võimalus vanema kolleegi käest nõu küsida ja seda nad ka teevad. Nad on äärmiselt targad ja hakkajad noored, kellest ühel päeval saavad head arstid. Tean seda täpselt, sest ka mina juhendasin neid EMO-s.

Naiivselt saatsin nii mõnedki patsiendid kohe tagasi, öeldes, et tegemist ei ole kiireloomulise probleemiga ja sellega tuleb pöörduda perearstikeskusse. Pärast mõningaid kaebusi keelati mul selline käitumine ära, sest EMO-st ei tohtivat kedagi tagasi saata. Hingasin sügavalt sisse ja välja ja tegin, nagu kästud. Täiesti tavalist pereõe tööd. Sekka siiski ka arsti tööd – ja mul oli kohutavalt kahju raskelt haigetest inimestest, kes teiste, nn mugavusteenuse tarbijate tõttu minu ukse taga mitmeid tunde veetsid.

Kas ikka on asi ainult perearstide kvaliteedis? Äkki on siin ka muud põhjused? 
Ma ei süüdista inimesi, kes avatud ustest sisse lähevad. Vaid süsteemi, mis lubab seda teha. Seni, kuni EMO uksed kõikidele -soovijatele- (NB! Mitte ainult abivajajatele!) valla on, ei muutu miski ka siis, kui kõik meie perearstikeskused oleksid tippkvaliteediga."