Kuidas Facebookis õigesti leinata? Selliseid postitusi peetakse ebasobivaks

„Noorte inimeste jaoks ei ole enam mõtet matuseteadet ajalehte panna, sest see lihtsalt ei jõua noorteni. Seega on Facebook hea koht selliste sõnumite jagamiseks,” räägib ajakirjas Universitas Tartuensis kevadel ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala lõpetanud Annika Maksimov, kes kirjutas bakalaureusetöö leinamisest Facebookis.

Uuringus osalenud pidasid Facebooki positiivseks ka seetõttu, et sealt leiab vestlus- ja mõttekaaslasi ning saab teiste leinajatega suhelda.

Leinaprotsessile negatiivselt mõjuvaks peeti seda, kui lahkunut märgitakse postitustes ja leinavad postitused märgitakse meeldivaks. Maksimov selgitas, et kui praegu on Facebookis viis reageerimisvõimalust (meeldimine, armastus, kurbus, üllatus, viha), siis varem oli ainult üks - meeldib.

„Esialgu peeti meeldivaks märkimist heaks tavaks, sest see näitas toetust. Nüüdsel ajal on see surma korral aga täielik tabu, sest jätab mulje, nagu märkijale meeldiks, et inimene on surnud,” ütles Maksimov.

Kirjutamata reeglid

Uuringu jaoks tehtud intervjuudest järeldus, et leina väljendamisel sotsiaalmeedia kaudu tajutakse mitmesuguseid kirjutamata reegleid. Leiti, et lähedasematel inimestel on suurem õigus avalikult leinata ja et surnut oma Facebooki sõbralistist kustutada on kohatu.

Vastanute hinnangul on leinamiskultuur muutunud Facebooki tõttu avalikumaks, kiiremaks ja emotsionaalselt kergemaks. Oma tunded võib välja kirjutada kaotatud sõbra lehel.

Maksimov rääkis, et lahkunu Facebooki seinale postitamine ei ole ka teadlaste hinnangul halb idee, sest see annab võimaluse väljendada emotsioone ja jagada kogemust ning nõnda leinaga paremini toime tulla. Heaks tavaks peetakse, et lahkunu seinale postitatakse mõni pilt ja tore lugu temast – näiteks mõni hea mälestus.

Sõnum lahkunule

Teemat varem käsitlenud uurijad on ühe võimalusena soovitanud saata surnud inimese kontole privaatne sõnum, kuhu saab oma mõtted ja emotsioonid kirja panna. Nii on võimalik öelda kõike seda, mis lahkunu eluajal ütlemata jäi ja sellistele sõnumitele ei tohiks üldjuhul keegi ligi pääseda.

Ebaviisakaks peetakse seda, kui Facebookis hakatakse arutama surma põhjuste üle ja küsitakse avalikult, mis juhtus – eriti juhul, kui surmauudis on jõudnud ka meediasse. Eestiski on olnud traagilisi surmajuhtumeid, pärast mida on kõrvalseisjad hakanud kommentaariumis hurjutama, mida kõike oleks võinud surma ärahoidmiseks teha.

Refereeritud artikli täistekst ajakirjas Universitas Tartuensis.