Vähi seljatanud mees: keemiaravijärgne tunne on nagu kõige hullem pohmell korrutatud sajaga (32)

Siemer võitles vähiga 12 aastat tagasi ning kirjutas nüüd oma kogemusest raamatu "Elus". Mees tahtis enda raamatuga välja tulla alles siis, kui on täiesti kindel, et haigus enam tagasi ei tule. Siemer mainis, et ka arstide sõnul on just esimese viie aasta jooksul oht, et vähk naaseb. Siemer on nüüd aga juba aastaid täiesti terve.

Haigus tuli muretsemisest

Siemer paneb inimestele südamele, et nad ei muretseks nii palju. Mees usub, et tema haigus just sellest alguse saigi. Ka arstidega rääkides ja arutledes jõudis Siemer samale järeldusele: püsiv stress ja muretsemine on põhilised haiguste tekitajad. Enda sõnul muretseb Siemer nüüd oluliselt vähem.

"Kui on raskusi või probleeme, siis ma ei suhtu nendesse kui halbadesse asjadesse. Inimesena me ise anname hinnangu asjadele. Meil on isegi kõige rasekma probleemi puhul võimalus anda hinnang, et kas see on halb või hea või üldse mitte hinnangut anda ja sellega lihtsalt tegelema hakata. Probleemiga ongi mõttekas lihtsalt tegelema hakata, mitte hinnangut andma," nendib mees.

Siemeri sõnul võtab ta enda kogemust kui tööriista. Rasketel hetkedel meenutab ta, et päriselt raske oli ikkagi siis, kui ta vähki põdes. Siemer nendib, et tervenenuna oli ta teistsugune mees. Seetõttu purunes ka tema toonane suhe. Ent mees ei kahetse midagi - ka kahetsemine tekitab asjatut stressi.

Keemiaravi järgne tunne võrdub kohutava pohmelliga

Siemer rääkis, et tema jaoks oli kõige raske hetk see, kui ta alguses haigusest teada sai. Üsna keeruline oli ka keemiaravi algus. Siemer mäletab haiglast ühe vähki põdenud mehe tabavat võrdlust, et keemiaravijärgne tunne on selline, nagu sa võtaks enda kõige hullema pohmelli ja korrutaks selle sajaga.

Siemer nentis, et keemiaravi üleelamine pani teda mõistma, kui võimekas on tegelikult inimese keha ja kui suur on inimese taluvus.