Meeled

PEEP VAIN: „Olen kogenud rõõmu ja naudinguid, kuid olen ka palju kannatanud.“ 

Toimetas Sirje Maasikamäe, 27. detsember 2018, 12:05
"Aasta lõpus tasub meenutada, mis oli kõige tähtsamal kohal," soovitab Peep Vain. Foto: Vallo Kruuser
Peep Vain soovitab aasta lõpul esitada endale mõned lihtsad küsimused: „Milline aasta mul oli – ühe sõnaga? Mis oli kõige tähtsamal kohal? Kui peaksin sellele pealkirja panema, siis milline see oleks?

Hiljuti ilmunud raamatus "Keset elu" kirjutab Peep Vain väljakutsetest ja võimalikest lahendustest elu keskpaigas. Kuidas jõuda tervelt elu keskpaika ja sellest terve nahaga läbi navigeerida? Allpool katkend värskest raamatust.

Samal teemal

"Olen ikka aastavahetuse kandis lõppenud aastast kokkuvõtteid teinud. Lisaks olen püüdnud ette kujutada, milline võiks tulla uus aasta. Või kui aus olla, siis ma pole piirdunud ettekujutamisega. Mulle on olnud omane natuke nagu jumalat mängida, püüdes algava aasta kulgu ja sündmusi jõuliselt ning täpselt ette määrata. Tõsi, viimased neli aastat olen praktiseerinud hoopis vastupidist lähenemist ja lasknud asjadel juhtuda.

Ajas ettepoole vaatamine

Selleks et aastat ette planeerida, panin kõigepealt paika selle moto. Aasta motot saab vaadelda ka ajas tagasi minnes. Aasta lõpus tasub meenutada, mis oli kõige tähtsamal kohal. Kas töö või kodu, suhted või sa ise, mõne oskuse eelisarendamine või eelkõige raha teenimine, füüsiline või vaimne tervis, sisemise või välise maailma avastamine…

Tagasi on lihtsam vaadata: see nõuab juhtunu meenutamist, analüüsi- ja üldistamisoskust, millega saab enamik üsna hästi hakkama. Kui see kõlab liiga keeruliselt, siis lihtsam viis vastusteni jõuda on küsida endalt lihtsalt: „Milline aasta mul oli – ühe sõnaga? Mis oli kõige tähtsamal kohal? Kui peaksin sellele pealkirja panema, siis milline see oleks?“

Ettepoole on keerulisem vaadata – see nõuab kujutlusvõimet ja julgust. Küsimused on sarnased, aga tulevikku suunatud: „Mis aasta mind ees ootab? Millist aastat ma endale kujundan ja loon? Mille ma sel aastal valin, et sellele kõige enam keskenduda?“

Inimene mõtleb, jumal juhatab. Juudi vanasõna on veidi julmem: „Kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab!“. Elu on täis vinkse ja vonkse, nagu mu sõbra vend tavatses öelda. Kõik ei lähe nii, nagu me soovime või planeerime. See aga ei tähenda, et ei või soovida, tahta või taotleda, sootuks vastupidi. Inimesest teeb inimese (muude asjade seas) vaba tahe ja südametunnistus. Täiskasvanut eristab lapsest võime tulevikusündmusi ette näha ja planeerida. Me suudame valikuid teha, tähelepanu koondada, sihipäraselt tegutseda ning luua enda eelistustele vastavat, senisest paremat reaalsust.

Kuhu edasi ja kuidas?

Aastast või mõnest muust perioodist kokkuvõtteid tehes tasub endale esitada ka teine oluline küsimus: „Kuhu edasi ja kuidas?“. Mida maha jätta ja mida kaasa võtta, et paremat tulevikku luua? Millele keskenduda, et elu teise poolaja ja eluga tervikuna rahul olla?

Võitlemine ja suur pürgimine on tähendanud konflikti ja ohverdusi, pingutust ja väsimust. Kõike seda tahan edaspidi kogeda minimaalselt. Seiklustega on teine asi. Neist ma päriselt loobuda ei taha, küll aga soovin vähendada riskiastet ja suurendada lõbu ning mõnu elementi.

Mis mu teise 50 aasta moto või pealkiri võiks olla? Seda saan näha siis, kui elu on elatud ning jumalate naer vaibunud. Praegu tundub mulle, et see pealkiri võiks olla „Armastus“, „Valgus“ või „Looming ja inspiratsioon“. Või miks mitte „Täielik vabanemine ja virgumine“.

Kaks suurt valdkonda, kus armastus, valgus ja looming võiksid olla rikkalikult väljendatud, on inimsuhted ja loov eneseväljendus. See, kui palju ma edaspidi just neid asju kogen ja välja annan, on väga suuresti minu enda teha.

 Aga milline võiks olla sinu seni elatud elu pealkiri ühe või kahe sõnaga? Kuidas sa sellega rahul oled? Mida sellest kaasa võtta ja mida maha jätta? Mis ootab sind ees? Milline võiks olla sinu ülejäänud elu (või elu teise poole või järgmise etapi) pealkiri või moto? Mida sihtida, millele keskenduda, mida tähtsustada, mida luua ja kogeda?

Usun, et nende küsimuste peale jumalad ei naera. Kui nad neid üldse märkama juhtuvad, siis vean kihla, et nad hoopis naeratavad heatahtlikult ja tunnustavalt."