PSÜHHOLOOG: kadeduse ja õeluse juured on lapsepõlves (3)

"See emotsioon on raskesti talutav ja paneb otsima väljapääsu," kirjutab psühholoog-nõustaja Toivo Niiberg. "Esmakordselt puutub inimene kadedusega kokku 3. ja 5. eluaasta vahel. See on aeg, mil meil on kuhjaga isiklikke asju (mänguasju, riideid jms) ning puutume kokku teiste laste „omandiga“. Mudilased tunnevad kadedust materiaalsete asjade pärast, mida neil ei ole.

Laps ei hakka vihkama sõpra, kellel on see ihaldatud „miski“. Ent temagi tahab seda endale. „Ema, miks minul sellist nukku ei ole?“ küsib kolmeaastane. Ning just vanemate reaktsioonist sellistele küsimustele hakkab sõltuma laste edasine suhtumine sellesse, mis ei kuulu neile.

Kummalisel kombel hakkavad ka emad sellistes olukordades kadedust tundma. „Naabripoisil on uhke jope, temal on ka huvitavamad mänguasjad.“ Nii transleerivad täiskasvanud lapsele teatud tunnete komplekti ning laps imeb selle rõõmsalt endasse.

Kasvatamise protsessis kujundavad vanemad (endale aru andmata) lapses kadedust. Nad toovad motiveerivaid näiteid: „Vaata, Liisu on nii hea õpilane, aga sina?“ Sellised näited tekitavad lapses konkreetseid emotsioone. Ta saab aru, et teda võrreldakse edukama „võistlejaga“ ning temas tärkab kadedus."

Refereeritud artikli täistekst on Õpetajate Lehes.