Väga tähtis on kammida juuksed läbi tiheda kammiga, iga salk eraldi. Foto: Vida Press
Lapsed
15. jaanuar 2019, 12:53

LAPSEVANEM TÄIDEST: „Nii piinlik oli apteeki minna. Aga apteeker imestas – teil polegi veel täisid olnud?“ (21)

„Kui avastasin lapsel täid, läksin nina norus apteeki ja seadsin mõttes hoolikalt sõnu, kuidas piinlikust murest rääkida,” räägib kahe lapse ema Kaire. Aga apteeker hoopis imestas: „Teil polegi veel täisid olnud?”

Kuigi rõhutatakse, et täid pole häbiasi ega märk halvast hügieenist, on ikkagi kuidagi piinlik tunnistada, kui peres on täid. Ehkki täitõbi on ka terviseameti andmetel aina sagenev probleem, palub 35aastane Kaire tungivalt oma täisnime mitte avaldada. „Palun ära pane meid häbiposti!”

Kaire räägib oma kogemustest täidega ja kuidas ta neist lahti sai.

„Kui loen lehest, et täid tegutsevad, võpatan ikkagi korraks – mu lapsed käivad suures koolis, kus võimalus täidega kokkupuuteks jääb alati.

Mul on endal lapsena ühel korral täid olnud – ma ei tea, kust või kuidas me vennaga need saime. Õnneks saime vist varakult jaole, mäletan, et ka sel ajal oli olemas mingi vedel tõrjevahend, millega ema siis tegutses. See vedelik pandi juustesse, hukkunud täisid ja tinge kammis ja noppis ema meie juustest välja ning läinud nad olidki. 

Kui mu enda lapsed kooli läksid, räägiti täidest juba rohkem: meedias muidugi ning kui koolis olid juba kas või ühel lapsel avastatud täid, siis teavitati kohe lapsevanemaid ja kutsuti tähelepanelikkusele. Ma arvan, et see on õige ja parim, mida kool teha saab - rahulikult teavitada ja rääkida lühidalt ja täpselt, mida teha, kui avastad täi.

Meil on väga hoolikas kooliõde. Noore vanemana olin üsna paanikas ja häiritud, kui taas teavitati, et koolis on mõnes klassis olnud täijuhtum – ma ei saanud kunagi aru, kust need ometi igal aastal tulevad. Suurema lapsega õnnestuski täidest pääseda. 

Mõni aeg tagasi aga helistas väiksema lapse sõbranna ema: ta oli oma lapse juustest täid avastanud. Ta hoiatas mind ja arutasime koos, mida teha. Ehkki ma lootsin, et ka seekord jätavad täid minu lapse pea vahele, see siiski nii ei läinud. Nädala või paari pärast leidsin ka oma tütre juustest täi. Kuna mind oli eelnevalt hoiatud, siis jälgisin lapse juukseid ekstra hoolikalt. Ilmselt tänu sellele õnnestus varakult jaole saada.

Ja kuigi ma olin oma meelest rahulik ja ratsionaalne, läksin apteeki ikkagi häbitundega ja seadsin enne mõtteis sõnu, kuidas apteekrile oma piinlikust murest rääkida. Apteeker mõistis mind aga poolelt sõnalt, peaaegu et imestades, et meieni need tegelased alles nüüd jõudsid: „Teil polegi veel täisid olnud?”

Ta seletas rõõmsalt ja rahulikult, millist vahendit kasutada – apteegis oli neid valida mitmeid – ja mida teha voodipesu ning mütside-sallidega, et täidest kindlalt vabaneda. Ta rääkis sellest tõesti kui ühest loomulikust murest. Ma arvan, et tema rahustavad nõuanded aitasid ka neist kergemalt vabaneda. Ikka mõtlen, kui tark ja tore apteeker!”