Perearst Anne Kaldoja kinnitusel on oma osa pärilikkusel, kuid see ei tähenda, et inimene peaks paratamatusega leppima. Haigust aitavad ennetada või leevendada õiged elustiilivalikud.

Tervetes luudes on tasakaalus vana luukoe lammutamine ja uue luu ehitamine. Luustik kasvab ja tugevneb kogu lapse- ja noorukiea jooksul ning saavutab maksimaalse tugevuse ehk tippmassi umbes 30. eluaastaks.

„Luu tippmass on määratud geneetiliselt ning on teada mitmed tegurid, mis mõjutavad luude arengut ning tippmassi. Mõjutab elustiil, näiteks toitumine ja füüsiline aktiivsus, kuid ka haigused ning suitsetamine. Kuni 30. eluaastani saame luu tugevust mõjutada elustiiliga – toitumise ja kehalise aktiivsusega. Pärast 30. eluaastat algab tasapisi luukoe vähenemine,“ selgitab Kaldoja.

Perearsti sõnul on osteoporoos kõige sagedasem luukoe ainevahetuslik haigus, mida põeb Eestis hinnanguliselt ligi kolmandik üle 60aastastest naistest ja pooled üle 70aastastest naistest. „Just naised on osteoporoosi haigestumises suuremas ohus. Kui juba 30ndates eluaastates hakkab luu tippmass vähehaaval vähenema, siis kõige kiirem on luukadu naistel menopausi esimesel viiel aastal, kui naine võib kaotada luumassist 5% aastas. Edasi protsess aeglustub ning luukadu on 1-2% aastas,“ selgitab Kaldoja, lisades, et meestel toimub protsess aeglasemalt.

 Kuidas osteoporoosi diagnoositakse?

Osteoporoosi diagnoosimiseks määratakse luutihedus densitomeetriga. Densitomeeter on aparaat, mis mõõdab luutihedust reieluukaelas või selgroo nimmepiirkonnas madala kiirgustasemega röntgenkiirte abil. Ükskõik millisest teisest piirkonnast mõõdetud luutihedus ei kajasta tegelikku olukorda tõeselt.

„Osteoporoosi riskifaktoriteks, mida on võimalik oma tegevusega muuta, on alkoholi tarbimine, suitsetamine, madal kehakaal, halb toitumine, söömishäired, östrogeenipuudus, kehaline passiivsus ning sage kukkumine. Faktorid, mida muuta ei saa, on vanus, naissugu, osteoporoos perekonnas, eelnev luumurd, rass, menopaus, kroonilised haigused, hüpogonadism meestel ning pikaajaline glükokortikosteroidravi,“ loetleb perearst

Osteoporoosi ennetus algab tema sõnul juba teismeliseeas ning eesmärk on saavutada suurim võimalik luude tippmass 30.eluaastaks. „Mida tugevam on luu, mille mass vananedes hakkab vähenema, seda aeglasem on luumurruriski kriitilise piirini jõudmine. Oluline on olla lapseeast kehaliselt aktiivne, jätkates jõukohast füüsilist aktiivsust kogu elu.

Vanemaealistel aitab kehaline treening vähendada luukadu ja ennetada kukkumisi. Nendel inimestel, kellel on juba luumurd olnud, parandab treening lihasjõudu ja lihasfunktsiooni ning elukvaliteeti. Luumurru ennetamiseks sobivad spordialad on kõnd/kepikõnd, sörkjooks, treppidest käimine, tennis, võrkpall, aeroobika, tantsimine, jõusaalitreening. Oluline on regulaarne treening, enamasti piisab, kui treenitakse 3-4 korda nädalas, 30-40 minutit korraga,“ selgitab perearst.

Treeningu valik sõltub inimese vanusest, tervislikust seisundist ning treenitusest. Kehaliste harjutuste programm peab olema individuaalne ning soovitav on konsulteerida enne treeningu algust oma arsti ja treeneriga.

„Mõõdukas regulaarne kehaline koormus on luude tervisele alati hea, liigne kehaline koormus ja vähene toidukaloraaž suurendavad aga osteoporoosiriski. Ületreening võib põhjustada tütarlastel amenorröad ehk naissuguhormoonide defitsiiti,“ tuleb ka füüsilise aktiivsusega perearsti sõnul mõõdukas olla.

 Tervislik toitumine – organismi tugevuse alus

Väga oluline on ka õige toitumine. Hea menüü sisaldab piisavalt kaloreid, vajalikul määral valke, süsivesikuid, rasvu ja vitamiine ning mineraale, eelkõige kaltsiumi ja D-vitamiini.

„Kaltsium on vajalik luu tippmassi saavutamiseks, südame, lihaste, närvide tööks ning vere hüübimiseks. Inimese organism pole võimeline ise kaltsiumi tootma. 99% kehas asuvast kaltsiumist paikneb luukoes. Inimese keha kaotab kaltsiumi iga päev ning et säilitada eluks vajalikku kaltsiumitaset, peab seda saama piisavas koguses. Puudujääva kaltsiumi võtab organism luudest. Kaltsiumi sisaldavad piimatoidud, osad rohelised köögiviljad (brokoli, käharkapsas), väikesed kalad, pähklid, mandlid, aprikoosid, kuivatatud viigimarjad, tofu. Kohv ja liigne sool võivad kaltsiumi organismist välja viia,“ loetleb perearst.

Vaja on ka D-vitamiini. „D-vitamiini vaeguse korral väheneb kaltsiumi imendumine soolest ja organism ei suuda ennast piisavalt kaltsiumiga varustada,” selgitab perearst. „Täiskasvanud vajavad aasta ringi 800-1000 IU D-vitamiini. D-vitamiin moodustub nahas päikesekiirguse toimel ning seda saab ka toiduga. Piisavaks peetakse päikese käes viibimist 15-20 minutit päevas katmata näo ja käsivartega. D-vitamiini sisaldavad kalamaksaõli, või, juust, munakollane, rasvane kala, maks, pärm, piim.“

 Milline on osteoporoosi ravi?

 Kui perearst või eriarst diagnoosib osteoporoosi, määrab ta kohe vajaliku ravi. „Raviks on tavaliselt suukaudsed ravimid, mis aeglustavad luukoe kadu, suurendavad luude tihedust, vähendavad osteoporoosist tingitud luumurdude riski nii selgroo lülikeha- kui ka reieluukaelamurru riski. Lisaks määratakse raviks D-vitamiini ja kaltsiumipreparaate,” räägib Anne Kaldoja. Perearst rõhutab, et ravis on oluline järjepidevus ja ravisoovituste järgimine, samuti on vaja mõõta luutihedust. „Tulemuste järgi otsustatakse edasise ravi pikkus, kuid selge on see, et tegemist on elukestva raviga, mis eeldab patsiendilt elustiilimuutusi.“

Menopausieas naistele võib sobida hormoonasendusravi nii osteoporoosi ennetuseks kui ka menopausi vaevuste leevendamiseks. Hormoonasendusravi määrab ja patsienti jälgib günekoloog.