ARST LÜKKAB ÜMBER MÜÜDID LEETRITEST: see ei ole ohutu lastehaigus! (9)

Kristel Liis Põdder kirjutab oma Facebooki-lehel, et leetrite ja vaktsineerimise kohta levib nii palju müüte. Ta meenutab, et enne vaktsineerimist suri maailmas igal aastal leetritesse umbes 2,6 miljonit inimest. Näiteks 1962. aastal kaotas selle tõttu tütre kuulus lastekirjanik Roald Dahl. 2017. aastal suri 110 000 inimest, enamik neist alla viieaastased lapsed.

Ta kutsub üles usaldama meie lastearste ja arste vaktsiinide teemal. Autori loal avaldame kirjutise  (lühendatult). 

"Käesoleval aastal on Eestis leetritesse nakatunud juba 4 täiskasvanut, lisaks nakatusid eelmise aasta lõpus ka Taisse reisinud vaktsineerimata ema ja laps. Seoses selle murettekitava uudisega tahaksin rääkida leetritest ja leetrivaktsiinist – praegusest olukorrast ja enamlevinud müütidest.

Leetrite puhul on tegemist viirusliku nakkushaigusega, mis levib köhimisel ja aevastamisel, tiheda personaalse kontakti kaudu (nt perekonnasiseselt) ja otsesel kokkupuutel infitseerunud kehaeritistega (nt musitamisel, suudlemisel). Leetriviirus püsib õhus ja pindadel aktiivse ja nakkusohtlikuna kuni 2 tundi. See tähendab, et kui nakatunud inimene on siseruumis – näiteks perearstikeskuse ootekoridoris – korra köhatanud ja seejärel lahkunud, püsib kogu ruum veel mitu tundi nakkusohtlikuna.

Leetrite peiteperiood (aeg nakatumise hetkest haigussümptomite avaldumiseni) on 10–12 päeva. Kuna esmased sümptomid on aga mittespetsfiilised ja meenutavad tavalist "külmetushaigust" (palavik, nohu, köha, silmade kipitus ja punetus), siis ei pruugi leetrihaige arugi saada, kuivõrd ohtlikku haigusesse ta tegelikult nakatunud on. Leetritele tüüpiline lööve tekib alles mitu päeva pärast esmaste haigussümptomite avaldumist, kuid haige ise on nakkusohtlik juba 4 päeva enne lööbe tekkimist. Seega pole ebatavaline situatsioon, kus leetritesse nakatunud haige põeb esimestel päevadel vaid kerget nohu ning palavikku ja sõidab liinibussiga ühest linna otsast teise – nakatades potentsiaalselt terve bussitäie inimesi.

Üks enamlevinud müüte väidab, et leetrid on "ohutu lastehaigus". Statistika räägib aga vastupidist. Leetrivaktsiin võeti kasutusse 1963. aastal. Enne seda suri WHO andmetel leetritesse igal aastal 2,6 miljonit inimest. Aastal 2017 oli see number 110 000. Enamik surnutest olid alla 5-aastased lapsed. 
(https://www.who.int/en/news-room/fact-sheets/detail/measles).

Lisaks tuleb arvestada, et leetritel on ka muid tõsiseid tüsistusi – näiteks kopsupõletik, ajupõletik, nägemis- ja kuulmiskaotus. Kopsupõletik tekib 1 - 6% leetritesse nakatunud lastest, ajupõletikku esineb 1/1000. Ajupõletik ei pruugi alati viia surmani, kuid võib jätta lapse voodihaigeks või lõppeda tõsise intellektikahjustusega (https://ecdc.europa.eu/en/measles/facts/factsheet).

Sageli võib kohata inimesi, kes ütlevad, et nemad on ju lapsena leetreid põdenud ja ometigi elus – seega ei saa ju olla tegemist ohtliku haigusega. Samamoodi võiks autoõnnetuse üle elanud inimene väita, et autoõnnetused pole ju ohtlikud. Selle nähtuse nimi on survivor bias ehk ellujääja kallutatus – ellujääjad saavad oma kogemusi jagada, kuid neil puudub tervikpilt.

Leetritesse surnud lapsed pole enam meiega, et oma lugu jagada. Küll aga räägivad nende lugusid igapäevaselt meditsiinitöötajad üle maailma, ja paljud teisedki – väga liigutavalt on oma tütre surmast kirjutanud kuulus lastekirjanik Roald Dahl. Tema vanim tütar Olivia suri leetritest põhjustatud ajupõletikku 1962. aastal – 1 aasta enne leetrivaktsiini kasutuselevõttu. Tol ajal polnud veel võimalik leetrite vastu vaktsineerida, samuti polnud võimalik ravida ajupõletikku. Ka tänapäeva meditsiin ei suuda ravida leetritest põhjustatud ajupõletikku, kuid erinevalt Roald Dahlist on meil võimalik oma lapsi kaitsta ennetava vaktsiiniga (https://www.roalddahl.com/roald-da…/timeline/…/november-1962).

Teine populaarne müüt väidab, et leetritesse haigestuvad rohkem leetrite vastu vaktsineeritud inimesed. Juba puhtteaduslikult on see võimatu, kuid lisaks väidab ka statistika vastupidist. Võtame näiteks juba eelpool mainitud Euroopa epideemia (1. dets. 2017 – 30. nov. 2018 Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna aladel). 11 438 haigusjuhtumi puhul oli teada nii haigestunu vanus kui ka vaktsineerimisstaatus – neist 80% olid täielikult vaktsineerimata, 11% olid vaktsineeritud ühe doosiga, 7% olid vaktsineeritud vähemalt kahe doosiga ning 2% puhul polnud teada, mitme doosiga nad vaktsineeritud olid. Ehk siis lõviosa leetritesse haigestunutest olid vaktsineerimata.

Ka USA-d on hetkel laastamas mitmed leetripuhangud. Üks puhangutest on hetkel käimas Washingtoni osariigis Clark'i maakonnas. Alates käesoleva aasta 1. jaanuarist on seal registreeritud 53 leetrijuhtumit. Neist 46 haiget olid vaktsineerimata, 6 puhul polnud vaktsineerimisstaatus teada ning 1 haige oli vaktsineeritud. Jällegi – lõviosa haigestunutest olid leetrite vastu vaktsineerimata.

Kõikide Clark'i maakonna juhtumite puhul on leetriviirus ja selle tüüp laboratoorselt kinnitatud – ning kõikide juhtumite puhul oli tegemist ühe metsikut tüüpi leetriviirusega, mis on levinud Ida-Euroopas. See toobki meid kolmanda müüdini, mis internetiavarustes kulutulena levib – vaktsineerimisvastastele meeldib väita, et leetreid ei tekita mitte looduses leviv metsik leetriviirus, vaid vaktsiinis sisalduv nõrgestatud leetriviirus. Vaktsineerimisvastased üritavad väita, et vaktsineeritud inimesed on nakkusohtlikud (nende poolt kasutatav ebateaduslik termin on "vaccine/virus shedding"). See pole aga tõsi. Leetriviiruseid ning nende tüüpe on võimalik laboriuuringutega kindlaks teha ning mitte kunagi pole leitud, et vaktsiinis sisalduv nõrgestatud leetriviirus oleks nakanud inimeselt inimesele. Clark'i maakonna näide on vaid üks paljudest selle kinnituseks (https://www.clark.wa.gov/public-heal…/measles-investigation…).

Neljas müüt on ehk kõige klassikalisem – räägitakse, et leetrivaktsiin on ohtlik ja tervistkahjustav. Kuna vaktsiinide potentsiaalseid kõrvaltoimeid on aga tegelikult väga lihtne uurida – ning kuna nende uurimine on ka äärmiselt oluline – on seda ka tehtud. Korduvalt ja korduvalt ning väga suurte populatsioonide peal. Printsiip on lihtne ja loogiline. Vaktsiini kõrvaltoime tuvastamiseks on meil vaja kahte gruppi uuritavaid – nt 200 000 antud vaktsiiniga vaktsineeritud inimest ning 200 000 antud vaktsiini mitte saanud inimest. Seejärel vaadatakse kahtlustatava kõrvaltoime või haiguse esinemissagedust mõlemas grupis. Kui vaktsiin põhjustaks mingit teatud kõrvaltoimet või haigust, peaks selle esinemissagedus vaktsineeritud inimeste grupis suurem olema. Nii ongi nt kindlaks tehtud, et leetrivaktsiin ei põhjusta autismi (autismi esinemissagedused mõlemas grupis on ühesugused). Toon siinkohal näitena ühe meta-analüüsi (https://www.sciencedirect.com/…/artic…/pii/S0264410X14006367).

Sellised ulatuslikud ja mahukad võrdlusgupiga uuringud ongi just need teadusuuringud, mida peaksime usaldama. Millest peaksime oma otsuste tegemisel lähtuma. Usaldusväärne uuring EI OLE kellegi blogipostitus, refereeritud „artikkel“ portaalis Natural News või Telegram, suvaline internetiküsitlus, usaldusväärne teaduslik uuring ei ole ka naabrinaise tädipoja isiklik kogemus ja lugu (viimane on „anecdotal evidence“, ehk siis tegelikult üldse mitte evidence). Ehkki ükski vaktsiin pole 100% tõhus ega 100% ohutu, on vaktsiinide tõsised kõrvaltoimed äärmiselt haruldased: anafülaksiat ehk tõsist allergilist reaktsiooni esineb u. 1 juhtum miljoni kohta. Ning võrreldes leetrisurmadega on see number väga väike. Lisaks saab anafülaksia puhul kasutada raviks adrenaliinisüsti, leetrite tüsistustel spetsiifiline ravi aga puudub.

Viiendaks võib välja tuua majanduslikud kaalutlused. Vaktsineerimisvastased väidavad sageli, et vaktsiinide müümine toob ravimfirmadele meeletuid kasumeid. Ei räägita aga sellest, et veelgi suurema kasumi toob ravim- ja meditsiinifirmadele leetritesse haigestunud laste ravimine – raha maksab haiglakoht, maksavad personali töötunnid, maksavad ravimid ja seadmed, mida raskelt haige laps vajab (veenisisesed vedelikud kõhulahtisusest tingitud dehüdratsiooni puhul, valuvaigistid ja narkoosiravimid, hapnikumaskid ja -balloonid raske kopsupõletiku puhul). Maksab ka töö, mida tervishoiutöötajad teevad epideemia ärahoidmiseks ja piiramiseks. USA-s on leetripuhangute majanduslikku koormust uuritud (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/24135574). Aastal 2011 oli USA-s 16 puhangut 107 kinnitatud leetrijuhtumiga. Leiti, et kui kõik antud puhangutega seotud kulutused kokku lugeda, läks see tervishoiuasutustele maksma hinnanguliselt 2.7 – 5.3 miljonit dollarit. See teeb ühe haigusjuhtumi maksumuseks (4 miljonit dollarit jagatud 107-ga) ligikaudu 37 000 dollarit. Kui palju maksab aga ühe lapse vaktsineerimine leetrite vastu? WHO hinnangul umbes 1 dollari (https://www.who.int/en/news-room/fact-sheets/detail/measles).

Kuues ringlev müüt ärgitab lapsevanemaid arste mitte uskuma – väidetakse, et arstid ei tea vaktsiinidest midagi ja arstiteaduskonnas vaktsiinide kohta eriti midagi ei õpetata. See pole kohe kindlasti tõsi.

Kokku õpivad arstitudengid kuus aastat. Õpe on üles ehitatud astmeliselt, alustatakse aatomitest ja molekulidest, räägitakse immuunrakkudest ja organitest ja lõpetatakse praktikaga haiglaosakondades. Iga järgnev õppeaasta täiendab ja laiendab eelmisel aastal õpitud teadmisi, sealhulgas immuunsüsteemi vallas. Rääkimata veel residentuurist – peale 6-aastast põhiõpet jätkavad paljud värsked arstid õpinguid nt peremeditsiini, lastehaiguste või infektsioonhaiguste erialal. Antud residentuurides on vaktsiinide ja nakkushaiguste teema väga oluline, sellest räägitakse korduvalt ja palju – vastava eriala lõpetanud arstid on omandanud laiad teadmised. Ja need teadmised ei tule mitte Facebook'i gruppidest ja YouTube'i videodest, vaid teaduskirjandusest, patsientide ravimisest ja vanemate kolleegide kogemustest.

Ma tahan kokkuvõtteks öelda, et usaldagem meie lastearste ja perearste vaktsiinide teemal, usaldagem meie infektsioniste ja günekolooge – nad seisavad meie laste ja meie enda tervise eest, heaolu eest. Ja siinkohal minu poolt sügav kummardus kolleegidele, et nad seda endiselt teevad – vaatamata infoajastule, millest on saanud valeinfo ajastu, vaatamata teatud ühiskonnagruppide vihale ja vaenule, vaatamata ähvardustele postkastis, vaatamata internetikommentaaridele. Ma tänan teid kõiki, südamest.