Keha

Pilatese treener Britt Normet: inimesed justkui surevad juba viiekümneselt, sest keha ei võimalda enam elada! 

Toimetas Katharina Toomemets, 3. märts 2019, 11:33
Britt ja Mart NormetFoto: Erlend Štaub
„Me justkui sureme juba viiekümneselt, sest meie keha ei võimalda meil enam elada. Surema peaks siis, kui meie elupäevad on läbi!“ ütleb saates „Hommik Anuga“ külastanud pilatese treener Britt Normet ja tõdeb, et inimeste tervis ei ole praegu tippvormis.

„Viimasel kahel kümnendil on inimeste tervis hullusti allamäge läinud. Suhkruhaigus levib epideemiana üle maailma, samamoodi levib väga halb rüht. Väikesed lapsed on juba hädas seljavalude ja nutikaeltega, rääkimata inimestest, kes iga päev arvuti taga töötavad,“ räägib Normet. „Samamoodi läheb järjest kehvemaks toitumine. Kvaliteettoit on nii kallis, et enamus inimesi maailmas nälgivad või söövad kehva kvaliteediga toitu.“

Normet räägib, et Joseph Pilates, kes on pilatese treeningmeetodi arendaja, edendaja ja levitaja, tegeles juba ennatlikult rühiga. „Ta hakkas oma tehnikat looma, sest nägi ette inimese istuvat ajastut, mis lähemale hakkas tulema.“ Halb rüht on Normeti sõnul paljude hädade alus. „Keha hakkab ette kängu vajuma ja me hakkame normaalset vereringet ja siseelundite tööd kokku suruma. Surume verevarustuse ja hapniku kinni, ning sealt hakkavad probleemid.“ Halb rüht põhjustab Normeti sõnul nii depressiooni kui ka seedehäireid, viimased viivad omakorda põletike ja järgmiste probleemideni. „Rüht on üks elu alus ja pilatese tehnika baseerubki sellel, et sirge rüht annab pika eluea, sest see tagab emotsiooni, vereringe, hapnikuvarustuse.“

Normet räägib, et kui inimene tema pilatese stuudiosse tuleb, näeb ta juba kaugelt ära, mis hädad inimest vaevavad. Ta teeb esmase analüüsi juba inimese kõnnaku ja selle põhjal, kuidas ta näiteks riideid või jalanõusid ära võtab või mütsi ülemisse riiulisse paneb. „Kas inimene kummardub vabalt ette ja nöörib jalanõud lahti või otsib ta seinalt tuge. Samamoodi üles sirutav asend – kui turi on väga kinni, siis inimene ei ulatagi mütsi varna panna või paneb selle sujuvalt jopevarrukasse.“ Normet tõdeb, et inimene ei aima end talle tutvustades, et treener teda juba analüüsib. „Ta mõtleb, et ma ei tea temast midagi ja ta peab rääkima, mis mured tal on. Aga juba sellest asendist, kuidas ta seisma jääb, on mul pilt selge.“