PSÜHHOLOOG IMESTAB: vanemad kipuvad laste diagnoose ja probleeme salgama (1)

„Õpetaja tohi teadagi, et laps on näiteks autist, see on lapse saladus,“ tõdeb Niiberg. Aga kuidas teha nii, et vanemad ei salgaks laste diagnoosi? „Õpetaja saab sellest varem või hiljem aru ja järgneb skandaal,“ kirjeldab Niiberg.

„Käitun õpetajana õigesti, kui räägin sellest nelja silma all, vanemale peab selgeks tegema, et diagnoosist teatamisega kaitseb ta ennekõike oma last. Mida varem saab laps vajaliku spetsialistiga kokku, seda parem talle. Probleem on muidugi ka selles, et Eestis napib logopeede ja koolipsühholooge, lastepsühhiaatreid ei ole üldse, kõik on läinud välismaale.

Aga vanemad salgavad jah ja sealjuures kohtab palju suhtumist, et mina tegin lapse valmis, teie nüüd õpetage! Lapsi teevad ka need, kes ei tohiks: asotsiaalsed inimesed, aga ka need, kellel on maja, auto, firma, papagoi, akvaarium, tõukoer ja kanaarilind, aga kes järsku avastavad, et on 40 ja lapsi ei ole.

Ei maksa salata, et näiteks Downi sündroomi risk tõuseb vanusega, aga ka muid pärilikke, närvisüsteemiga seotud haigusi diagnoositakse praegu juba 200 ümber. Peame hakkama lapsi planeerima, kui tahame edasi eksisteerida. Ei jää üle muud, kui et noored mehed ja naised peavad viima oma seemne- ja munarakud panka ja need viljastatakse siis, kui tahetakse ükskord last saada.

Jaapanlased uurivad laste emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust. Olen nendega nõus, et inimese areng ei alga tema sünnist, vaid siis, kui spermatosoid ühineb munarakuga ema ihus, kus laps saab osa ema tunnetest, keharütmist, hääle kõlast ja vibratsioonist. Ehk hakkab õppima emakeelt. Miks vene aadlike seas oli palju musikaalseid inimesi? Aadlidaamid said kõik muusikalist koolitust ja klimberdasid klaverit, kui last ootasid. See jõudis läbi ihu lapseni.“

Refereeritud artikli täistekst on Õpetajate Lehes.