Isegi vanematel on kohati raske näha ja mõista lapse erivajadust.Foto: Vida Press
Lapsed
26. aprill 2019, 12:34

LAPS ON ERIVAJADUSEGA: mida varem seda tunnistada, seda kiiremini saab abi

Erivajadusega lapse sünd või erivajaduse ilmnemine on igale perele ootamatu. Sellega tuleb harjuda, kohaneda, leppida. Erivajadusega lapse vanemal on tihtipeale raske ise toime tulla, aga veelgi raskem on teisi oma last ja tema vajadusi mõistma panna.

Suhe haridusliku erivajadusega lapse perega on väljakutse ning erilist tähelepanu vajav töölõik kõigile haridusasutustele – alates lasteaedadest kuni kutseõppeasutusteni, kirjutab Õpetajate Lehes Liis Reier, Astangu kutserehabilitatsioonikeskuse arendusnõunik.

Haridusasutustes teatakse, et vähim, mis HEV-lapse vanem oma lapse heaks teha saab, on võimalikult vara leppida tõsiasjaga, et laps on eriline, tunnistada seda endale ja teistele. Siis on võimalik kiiremini ja tulemuslikumalt abi otsida ja pakkuda.

Kaasava hariduse põhimõtete rakendamisega oleme jõudnud tulemuseni, kus erikoolides õppivate laste arv väheneb, eriklassides õppivate laste arv aga suureneb, mis omakorda nõuab koolidelt järjest suuremat panust – tähelepanu, aega ja kompetentsust. Lapsevanemate ja õpetajate soov on, et koolides oleks rohkem tugiisikuid ja spetsialiste. Tugispetsialistide hulga suurendamine ei ole aga ainus lahendus. Võtmeküsimus on õpetajate lähenemine õppimisele ja õpetamisele.

Viimase kümne aasta jooksul on koolid pidanud omaks võtma väga palju põhimõttelisi muutusi hariduse käsituses (muutunud õpikäsitus, kaasav haridus). Tuleme hoopis teistsugusest süsteemist, seepärast nõuab kohanemine kõige uuega aega. Õpetaja peab tegelema nii paljude uute asjadega ja oma töö väga mitmes tahus uutele alustele seadma. Ei piisa õpetaja nõustamisest üks kord nädalas või soovitusest õppematerjali lihtsustada. Koolijuhtidelt ja õpetajatelt eeldatakse iga lapse mõistmist. Kool peab väga heas koostöös lapsevanemaga leidma võimalused, mis on parimad just konkreetsele lapsele.

Õpetajad ei suuda erivajaduste rägastikus orienteeruda. Kõige keerulisem on nii õpetajail kui ka kaasõpilastel mõista silmaga nähtamatut erivajadust. Isegi vanematel on kohati raske näha, mõista ja leppida. Siin peab kool olema eksperdi rollis ja toetama lapsevanemat isegi siis, kui protsess nõuab aega.

Abi on sellestki, kui kooli kogukonnale on teada, mis lapsega on tegemist. Mõistmine aitab ka teistel koolipere liikmetel erivajadusega õppijat toetada.

Refereeritud artikli täistekst on Õpetajate Lehes