ILUS KEVAD ON TÕELINE PIIN: perearst soovitab, kuidas allergia kontrolli alla saada

Allergiline nohu, heinanohu, pollinoos – sissehingatavate allergeenide tekitatud nohu on elu selgelt häiriv, kuigi mitte ohtlik haigus.

Perearst Piret Rospu kirjutab oma blogis, et näeb oma vastuvõttudel jälle ja jälle samu allergilise nohuga lapsi (ja täiskasvanuid), kes aina uuesti jõuavad arsti vastuvõtule, oma püsiravi ei tarvita ja siis on hädas.

Kui täiskasvanud otsustavad ise, mida nad oma tervisega teevad ja kui palju nohu tekitatud sümptomeid on nõus välja kannatama selle nimel, et rohtu ei peaks kasutama, siis laste kaebustest üle vaatamine on minu meelest küll ebainimlik.

Allergiahaiguste kujunemine

Allergiline nohu tekib tüüpiliselt mitte enne viiendat-kuuendat eluaastat. See tuleneb immuunsüsteemi küpsemisest, et allergiahaigused avalduvad igaüks erinevas vanuses. Tüüpiliselt tekib imikueas atoopiline dermatiit (allergilised nahalööbed), esimeste eluaastate jooksul on võimalik diagnoosida astmat ja alles enne kooli minekut võib avalduda allergiline nohu. Enne kolmandat eluaastat on allergiline nohu väga haruldane. Hiljem võivad astma ja allergiline nohu küll avalduda ükskõik mis vanuses, ka isegi pensionieas olen esmakordset haigestumist näinud.

Allergilise nohu kirjeldus

Allergiline nohu avaldub peamiselt ninasügeluse, vesise nohu, aevastamise või ninakinnisusena. Lisaks võib esineda pikk rodu erinevaid seotud sümptomeid: sügelev ja vesine silmapõletik, suulae sügelemine, kõrvade sügelemine, lõhnatundlikkuse vähenemine, ninaneelunohu (see vastik nohu, kus välja nuusata midagi pole, aga pidevalt midagi tasapisi valgub kurku ja ärritab, mõnikord liiga kõrgel, et korralikult välja köhida, kuigi allapoole vajudes võib põhjustada ka kroonilist köha), suu kaudu hingamine ning sellest tingitud norskamine ja unehäired, peavalu, väsimus ja lõpuks ka tähelepanu ja keskendumisvõime halvenemine.

Unehäired ja halvenenud tähelepanu võivad tuua selged tagajärjed õppeedukusele ja laste päevasele käitumisele.

Allergiline nohu võib esineda hooajaliselt, näiteks kui on ülitundlikkus ainult mingi kindla puu või taime õietolmu suhtes ja kui õitsemise aeg läbi on, läheb nohu mööda. Võib aga olla ka aastaringne, näiteks kodutolmu suhtes allergilistel inimestel. Mõnikord on kaua kestnud allergilise nohu ainsaks avalduseks hommikune ninakinnisus. Ka väikestel lastel võib just ninakinnisus olla haiguse ainsaks avalduseks.

Raskekujuliseks peetakse allergilist nohu, kui see häirib und, takistab igapäevaseid tegevusi ja sportimist või tekitab probleeme koolis või töö juures.

Huvitav on ka, et allergilise nohuga inimestel võivad nina ärritust kergemini tekitada ka allergiat mitte tekitavad tegurid: tolmud (ehitus-, puidu-, kangatolm), erinevad lõhnad, parfüümid ja tubakasuits, aga ka külm kuiv õhk (nn suusatajate nohu) ja päikesevalgus, kehatemperatuuri muutus, kehaline koormus ning kuum või piprane söök-jook.

Kaks sõna allergilise nohu diagnostikast

Kui on kahtlus konkreetse allergeeni suhtes, olgu see siis mõni õitsev asi või kodune tolm või hoopis keegi loomadest, võib teha allergeeni suhtes uuringu kas nahatorketestiga (tehakse tavaliselt allergoloogi juures) või vereproovist. Vereproovist saadud numbriline suurus ei ole kuidagi seotud sümptomite tugevusega – mõnikord võib tugevate kaebuste korral tegemist olla üsna tagasihoidliku leiuga vereanalüüsis, samas võib teinekord taevasse ulatuva analüüsivastusega patsiendi kaebuste loetelu jääda pigem kergeks.

Lisaks, mõnikord vereanalüüs näitab justkui organismi allergiseerumist, aga lapsel mingeid kaebusi pole. Seda nimetatakse sensibiliseerumiseks (konkreetse allergeeni suhtes). Kui analüüs ja kaebused lähevad omavahel vastuollu, juhindutakse patsiendi kaebustest ehk siis normaalse nina korral keegi puhtalt analüüsi pinnalt midagi ravima ei hakka.

Allergilise nohu ravi on järjepidev ja krooniline

Esimeses järjekorras räägitakse alati allergeeni vältimisest, aga see jääb tänase postituse teemast välja. Allergeeni vältimise kohta saab palju põnevat lugeda Allergialiidu kodulehelt.

Omal kohal on nina loputamine soolalahusega. See küll nina turset oluliselt ei vähenda ja vesitsemist ka ei pidurda, aga aitab sisse hingatud allergeene ninast natuke välja pesta ja nina puhtamana hoida, et ravispreid pihustades ninalimaskestale jõuaksid, mitte kuhugi tati sisse ujuma ei jääks.

Aastaringselt kestva allergilise nohu ravi on aastaringne. Hooajaliselt tekkiva allergilise nohu puhul saab hoida silma peal õietolmude seirel ja ideaalis alustada ravi juba nõks enne õitsemise algust, aga hiljemalt kaebuste tekkimisel. Allergilise nohu välja ravimisega tegeletakse harva, see on maru tüütu ravi, mis kestab aastaid. Nohu kontrolli alla saada on võimalik aga peaaegu kõigil. Raviks on laias laastus kaks võimalust: allergiatabletid ja ninaspreid.

Kergematel juhtudel on esimeseks valikuks kas allergiatabletid või sarnase sisuga ninaspreid. Allergiatablettide valik on apteekides esinduslik, vanemad variandid võivad põhjustada veidi uimasust, uuemad peaksid sellest kõrvaltoimest vabad olema. Suukaudsete allergiatablettide mõju ninasügelusele on hea, nohule ja muudele sümptomitele pigem mõõdukas. Kui haigussümptomid raviga taanduvad või vähenevad, tuleks jätkata säilitusravi püsiva nohu korral kolm kuud järjest; hooajalise nohu korral kogu õitsemisperioodi vältel.

Alternatiivina allergiatablettidele võib kasutada allergiavastast ninaspreid, käsimüügis on praegu müügil aselastiiniga ninapihusti. Sprei kasutamise eeliseks on, et üldisesse vereringesse liigub sealt ravimit õige vähe, seega on üldised kõrvaltoimed üpris tagasihoidlikud. Miinuseks on aga see, et pikaajalisel kasutamisel võivad sprei koostisse kuuluvad lisaained põhjustada ninaärritust ja häirida limaskesta tööd.

Kui allergiavastastest ravimitest jääb väheks, kasutatakse teise sammuna nn ninasteroide ehk ninasisest hormoonravi. Üks neist (flutikasoon) on meil käsimüügis, ülejäänud retsepti all. Ninasteroidide iseärasuseks on see, et kui tavalise nohurohu kasutamisega on paari minutiga nina lahti ja hingamas, siis ninasteroidi tuleb nädal-kaks tuima regulaarsusega kasutada, enne kui see mingit mõju avaldama hakkab.

Erinevalt tavalistest nohurohtudest aga aitavad ninasteroidid allergiast tingitud põletikku järk-järgult maha suruda ja seeläbi tõmbavad ajapikku limaskesta turse kontrolli alla. Ninasteroidi kroonilise kasutamise tagajärjel võib ninalimaskest muutuda liigselt õhukeseks ja nina peamise ülesande (sissehingatava õhu soojendamine ja niisutamine) täitmine muutub kehvemaks.

Sellistel juhtudel, kus suukaudsed allergiatabletid ja ninasse lastav sprei regulaarse igapäevase kasutamisega paari-kolme nädala jooksul pole sümptomeid kontrolli alla toonud, võiks korra oma arstiga arutada, kas on veel mingeid valikuid, millele mõelda. Üldiselt aga tahaks näha, et juba varem diagnoositud allergilise nohuga lastega leitaks tee apteeki ning et õitsemise perioodidel kasutatakse allergiatabletti ja/või ninasteroidi regulaarselt. Igal kevadel ühetaolisena korduva vesise nohu ja aevastamisega ei ole vaja minna allergoloogi juurde, vaid kasutada korralikult allergilist põletikku maha suruvaid ravimeid.