PEREARST SOOVITAB ALLA VÕTTA: ülekaalulistel ei maksa ainult saatust ja geene süüdistada (25)

Igal neljandal inimesel on kõrge vererõhk. 3000 inimest aastas saavad infarkti. Südamehaiguste raviks kulub 100 miljonit eurot aastas, aga sellest hoolimata sureb tuhandeid inimesi liiga vara.

Eeltoodu on kuiv arvu- ja faktirida, millest keskmine eestlane vaatab mööda, sest vähesed on nõus tunnistama, et probleem puudutab neid isiklikult. Isegi kui ülekaalu tunnistatakse, pannakse süü kehvadele geenidele, kuigi elustiil mängib kehakaalu korral geenidest märksa suuremat rolli. Iga teine arstide  pandud karm diagnoos võiks olla olemata, kui muutuks mõtteviis, et suur kaal ja halb tervis on paratamatud.

Loomulikult on inimeste ainevahetuse kiirus erinev, aga see ei tähenda, et liigsetes kilodes võiks ainult saatust ja suguvõsa süüdistada. Kõik inimesed sünnivad unikaalse geneetilise paketiga, kus leidub nii häid kui halbu kombinatsioone ja tõsi on, et mõni inimene võtabki kaalus kergemini juurde kui teine. Selle tõdemusega tuleb õppida elama, mitte ohkama, et teised söövad rohkem, aga kaaluvad vähem.

Olukorras, kus keskmine eluiga kerkib, aga tervelt elatud aastad püsivad tuntavalt allpool pensioniiga, tähendab varane haigestumine elukvaliteedi hüppelist langust juba 50-60ndates eluaastates. Unistus pensionipõlves reisimisest, lastelastega mängimisest ja väljateenitud puhkusest jääb täitumata, sest aeg ja energia kuluvad haigustega võitlemiseks.

Rohtu leiab toidupoest

Kui perearst palub ülekaaluga kimpus inimestel toidupäevikut pidada, ei jõua iga teine päevik arsti lauale tagasi, kuigi see tagaks personaalsed tasuta nõuanded toitumisharjumuste parandamiseks. 

Paljud ei taha tunnistada, et toitumine võibki olla nende liigesevalu, kõrge vererõhu, halva enesetunde või muu tervisemure põhjuseks. Kui arst palub astuda kaalule, tekitab see nii mõneski patsiendis trotsi, sest tekib oht, et vastutus läheb arstilt inimesele, kuna arst ei saa kellegi teise eest kümmet kilo maha võtta.

Kaalualandamiseks tuleb näha ise vaeva, kulutada enda aega, aga palju lihtsam oleks rohtu võtta. Lisaks peetakse harjumatuks mõttekäiku, et kui tervis annab esimesi hädasignaale, tuleks rohtu otsida toidupoest, mitte apteegist.

Teekond parema tervise poole algab mõtteviisi muutusest ja liigsete kilode tunnistamisest. Kui kehamassiindeks, mille arvutamise kalkulaatoreid leidub veebiavarustes sadu, on kahekümne viiest kõrgem, on tegu ülekaaluga. Kui number on üle kolmekümne, on tegu rasvumisega, mis on tervisele juba päris ohtlik. 

Tunnista probleemi!

Probleemi tunnistamine on esimene samm, kaalu ostmine ja toitumispäeviku pidamine järgmised. Kaal on väike investeering, aga igapäevane kaalule astumine on väga tõhus motivatsioonivahend. Näidik on kogu aeg silme ees ja aitab kehakaalu õiges suunas juhtida. Ka autosõidul tuleb hoida kiirust spidomeetri, mitte tunnetuse järgi, kehakaaluga pole see teistmoodi.

Toidupäeviku pidamise tulemused üllatavad inimesi pea alati, aga eriti neid, kes tikuvad arstile ütlema, et nad ei söögi suurt midagi. Tavaliselt joonistuvad välja kolm ebamugavat mustrit.

Esiteks ei sööda regulaarselt, teiseks on toit ühekülgne ehk süüakse kogu aeg samu asju ja paljud olulised toitained jäävad saamata, ning kolmandaks on pea kõigil mõni lemmik, millega  liialdatakse patustamiseni.

Sarnaselt igapäevase kaalule astumisega mõjub ka järjepidev toidupäeviku täitmine motiveerivalt, sest ühel hetkel tekib tõrge kirjutada üles asju, mis ajavad päevase kaloraaži hoobilt punasesse. Toidupäeviku täitmisega tekib  motivatsioon otsida tervislikumaid alternatiive, heal juhul kujuneb positiivne hasart, sest kaalu langetamine ja hoidmine on järjepidev protsess. Nii nagu keegi ei lähe üleöö paksuks, ei kuku ka kaal üleöö normi piiresse tagasi.

Kui kõik ülekaalulised inimesed võtaksid vähemalt viis ja rasvunud inimesed kümme kilogrammi kaalust alla, oleks ühiskond tervem, inimeste enesetunne parem ning tuleviku ravilt säästetava raha eest saaks parandada tuhandeid hambaid või aidata kaasaegse viljatusravi abil ilmale sadu lapsi. Ühtlasi saaks Eestist parem paik, kus väikestel lastel on ka tulevikus vanaemad ja vanaisad, mitte ainult nendest jutustatud lood.