„Jalutasin suurte majade vahel, kui korraga märkasin, kuidas teisel korrusel küürutab paljas naine. Selgus, et tal ikka oli midagi seljas – roosa pesu! Tegu oli renoveeritava majaga, kus rõdude ehitus puhta pooleli. Naine võis vast 50ndates olla, aga rõdul tundis end pesus väga mugavalt. Mina pealtvaatajana ei tundnud,“ kirjeldab Jane.
„Ta sättis seal oma lillekesi ja potte. Ei mingit ärevust ega hirmu, et keegi teda märgata võiks. Ja nii me pilgud kohtusid. Ma ei teadnud, kas vaadata maha või lehvitada, aga tema pilk reetis -see kõik on täiesti okei! Nii ma jälgisin teda seni, kuni rõdust möödusin ja ta mu selja taha jäi. Minul oli tõeliselt ebamugav seda pesus prouat jälgida. Meenusid 90ndad, mil lapsepõlves olid kõrgel pesunööril rippuvad trussikud ja poolpaljas joobunud onu tavapäraseks nähtuseks,“ oli Jane nähtust häiritud.
„See on muidugi tore, et see proua end väga enesekindlana tunneb, aga pealtvaatajal võib olla ebamugav. Mitte tema kehavormide tõttu, vaid selliseks vaatepildiks ei ole justkui valmistunud. Ja ma ei piilunud teda, aga tema rõdu jäi just otse minu vaatevälja. Need ootamatud olukorrad, kus ei oska käituda ja olla. Tunned ebamugavust, miski jääb häirima. Soovitan kõigil rõdudele kolistama minnes kasvõi sall ümber tõmmata,“ arvab Jane.
Kommentaarid