Ammuvanasti oli suhtlusvahendiks kiri. Juhul muidugi, kui suhtlejad teineteisest kaugel elasid. Naabrid võisid ka lihtsalt kaevu juures uudiseid vahetada.
Telegramm oli kiire vahend lühisõnumiteks. Kiirtelegramm oli veel kiirem. Aga telefoni pidi minu noorpõlves kümme aastat järjekorras ootama, et saaks koju sisse seatud, sellest ei osanud undki näha, et võiks taskus kaasas kanda. No ja linnade vahel tuli tellida kaugekõne. Kui endal telefoni kodus polnud, siis pidi minema telefonikeskjaama ja ootama tükk aega, enne kui välja hõigati, et Viljandi palun kolmandasse kabiini. Oli elu mõistlik ja rahulik. Aga nüüd suhtlen mina peale telefoni ja e-maili veel messengeris, watsapis, viberis, snapchatis ja facebook ehk lõustaraamat on ka paras saatana sigitis, ja muidugi tuleb igalt poolt terviseküsimusi. Kusjuures kõik on kiired suhtlusvahendid ja otse loomulikult eeldatakse ka kiiret vastust, sest arvatakse, et ega minulgi pole paremat teha kui eladagi arvutis ja mobiilis.
Nii see maailm hukka läheb. Ainult enne veel tuleb küsimused ära lahendada, sest mulle lapsepõlves isa-ema õpetasid, et kirjadele tuleb alati vastata. Eks ta ole, kui kord kuus tuleb, siis mis viga. Aga teeme siinsamas terve portsu vastuseid ära ja loeme kohustuse täidetuks.
Kommentaarid