Kui umbes neljaaastaselt taipasin, et olen paksem kui teised, taipasn ka, et olen selle tõttu kaaslaste poolt süüdi mõistetud. Millegi eest, mille ma ise süüdi polnud. Vanemate geenid, pere söömistavad, mu kalduvus adipoossusele -- see oli nüüd mu taak, millega pidin siin õelas elus toime tulema. Olin kõigil "hammaste vahel", küll koolis, pioneerilaagris, hoovi lastel. Sain aru, et tuleb kõhnaks hakata, kui tahad õnnelik olla. Aga ei suutnud nälgida,, millest omakorda enesesüüdistuste jada. Oleks keegi mulle õrnas eas öelnud, et olen hea laps ka priskena, suunanud tasapisi õigesti sööma....