Meeled

Värske uurimus aitab kaasa paanikahäirega inimeste personaalsemale ravile 

Toimetas Sirje Maasikamäe, 5. september 2019, 06:00
Paanikahäire algab tavaliselt kahekümnendate eluaastate keskel. Naistel kõige sagedamini 25–34 ja meestel 30–44 eluaasta vahel.Foto: Vida Press
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis valmis doktoritöö, kus on kirjeldatud paanikahäirega patsientide isiksuseomadusi ja uuritud nende omaduste seoseid ravitulemusega.

Ärevushäirete, sealhulgas paanikahäire ravitulemust ennustavate tegurite parem tundmine aitab kaasa personaalmeditsiinile ja annab võimaluse valida patsiendile sobivaim ravi, vahendab Tartu Ülikooli koduleht

Samal teemal

Meditsiiniteaduste valdkonna doktorant, psühhiaater Ülle Võhma kirjeldas oma doktoritöös „Paanikahäirega patsientide isikuomaduste ja kliiniliste näitajate seos farmakoloogilise ravivastusega“, et paanikahäire algab tavaliselt kahekümnendate eluaastate keskel. Naistel kõige sagedamini 25–34 ja meestel 30–44 eluaasta vahel. Paanikahäire kahjustab sotsiaalset toimimist, töö ja isikliku eluga toimetulekut ning üldist elukvaliteeti.

Võhma sõnul mõjutavad paanikahäire avaldumist nii bioloogilised tegurid, eelkõige geneetika, kui ka keskkondlikud ja psühhosotsiaalsed tegurid, sealhulgas isiksuseomadused. „Enamikus uuringutes on leitud, et paanikahäirega inimene on tervega võrreldes ärevam ja kogeb rohkem negatiivseid emotsioone. Meie uuringute järgi võib ühe olulise tunnusena tuua esile ka suurema somaatilise ärevuse. See tähendab, et need inimesed on võrreldes tervetega rohkem pinges ja rahutud ning neil väljenduvad kergemini ebameeldivad kehalised ärevussümptomid, näiteks higistamine, südamepekslemine, suukuivus ja peapööritustunne. Samuti on nad stressile vastuvõtlikumad – väsivad kiiresti ja on kergesti häiritavad,“ kirjeldas psühhiaater.

Foto: Pexels

Võhma sõnul ei ole paanikahäire ja isiksuse seosed endiselt lõpuni selged. „See on jäänud teadusliku arutelu ja uurimise teemaks, sealjuures uuringute valimid on olnud suhteliselt väikesed ja tulemused vasturääkivad,“ tõdes ta.

Isiksusel näib olevat aga ülioluline roll psüühikahäirete patogeneesis ja prognoosis. Tähtis on ka see, et isiksuseomadused on ravitulemuse ennustajana kergesti hinnatavad. „Uurimistöös kasutasime isiksuse hindamiseks Rootsi ülikoolide isiksuseskaalat SSP, mille alaskaalad moodustavad kolm põhitegurit: neurootilisus, ekstravertsus ja agressiivsus. Kontrollisime SSP eestikeelse versiooni usaldusväärsust ja sisulist täpsust ning hindasime paanikahäirega patsientide ja tervete inimeste isiksusejoonte erinevusi,“ kirjeldas Võhma.

Foto: Pexels

Kolm uuringut

Võhma doktoritöö hõlmab kolme uuringut. Esimeses uuringus osales 529 inimest, kes jagunesid kahte rühma: ühes neist oli 331 tervet vabatahtlikku mitmest TÜ psühhiaatriakliiniku uuringuprojektist ning teises 198 erisuguse haridusliku ja sotsiaalse taustaga isikut. Mõlemas rühmas osalejad täitsid SSP eestikeelse versiooni ja 197 teise rühma liiget täitsid isiksuseküsimustiku NEO-PI-R eestikeelse versiooni.

Kolmandas uuringus osales lõplikus valimis 107 paanikahäirega patsienti, kes täitsid uuringu alg- ja lõpuvisiidil SSP ja tegid läbi 12-nädalase ravi 10–20 mg estsitalopraamiga.

Uuringutulemustest rääkides ütles Võhma, et SSP eestikeelse versiooni usaldusväärsus ja sisuline täpsus oli rahuldav. „Selle skaalaga kirjeldasime täpsemalt paanikahäirega patsiendi vähekohanevat isiksuse struktuuri, tõstes esile suure neurootilisuse ning tugeva kalduvuse somaatilisele ärevusele. Samuti leidsime, et 12-nädalase farmakoloogilise ravi ajal vähenesid uuritavatel vähekohanevad omadused – eelkõige neurootilisus, aga ka kalduvus kehalisele ja psüühilisele ärevusele. Paanikahäirega isikud olid stressile vastuvõtlikumad ja neil puudus oskus end kehtestada, kuid neil omadustel ei olnud olulist seost ravitulemusega. Paanikahäirega isikute impulsiivsus näitas mõningast ennustavat efekti ravitulemuse suhtes.“

Foto: Pexels

Võhma avaldas lootust, et SSP, mis on koostatud isiksuseomaduste mõõtmiseks just psühhopatoloogia korral, võiks jõuda kliinilises töös ja psühhobioloogilistes uuringutes igapäevakasutusse. „Isiksuseomaduste ja ravitulemuse parem mõistmine võiks aidata selgitada nii farmakoloogilise kui ka psühhoterapeutilise ravi tulemuslikkuse seoseid. Siiski ei saa kõik patsiendid pikaaegsetel uuringutel põhineva raviga sümptomivabaks,“ rõhutas ta.

Võhma sõnul vajaks edasist uurimist SSP alusel tuvastatud suurem agressiivsusnäitaja psüühikahäirega patsientidel, võimalik impulsiivsuse mõju paanikahäire ravitulemusele ja geneetika mõju isiksuse omadustele.

Ülle Võhma kaitses doktoritööd „Paanikahäirega patsientide isikuomaduste ja kliiniliste näitajate seos farmakoloogilise ravivastusega“ 3. septembril Tartu Ülikooli Biomeedikumis. Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli kliinilise psühhofarmakoloogia professor Eduard Maron, kliinilise psühholoogia dotsent Anu Aluoja ja psühhiaatria dotsent Innar Tõru.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee