„Korra istusin kohvikus ja ootasin oma kolleegi, kui kõrvallauast kostus mu kõrvu üleolev toon ja kihistamine. Jäin kohvi juues ja oodates kuulama, mis seal siis nii lõbusat räägitakse. Selgus, et kaks arsti olid pärast pikka tööpäeva tulnud lõõgastuma. Tööpäev läbi, aga oma patsiendid endiselt hambus. Küll räägiti patisentide välimusest ja ebameeldivatest lõhnadest. Kahjuks mindi ka palju privaatsema info arutamisena, mistõttu tundsin kohati, et loen justkui võõraste inimeste haiguslugusid. Loomulikult käis iga „juhtumi“ juurde ka mõni isiklik arvamus või kommentaar,“ kirjutab Viive.
„Arusaadav, kui arstid tööl juhtumeid arutavad ja üksteiselt õppivad, püüavad paremaid lahendusi ja ravi leida. Aga niimoodi patsiente taga rääkida... See ei ole eetiline! Lisaks veel avalikus kohas, kus jutuvadin ilma pingutamata kõrvallauda kostub. Ma ei julge isegi konkreetseid fakt nimetada, sest mõni patsient võib end ära tunda,“ pelgab Viive.
„See pole ainumas ega sugugi esimene kord, kui nii on juhtunud. Iga kord mõnele arstile minnes mõtlen, kas ka tema täna minu haiguslugu kellegagi jagama läheb. Ja miks ta seda teeb?! Kas ta tahab mind aidata? Või peab ta sisimas mind lihtsalt mingiks tüütuks tegelaseks... Kurb, kui elu mängib ette juhtumeid, mis panevad sind meie arstides ja süsteemis kahtlema. Ma alati üritan keerulistes olukordades panna end teise inimese rolli. Kas inimlikkus ei peaks olema ka arstile omane oskus?“
Kommentaarid