Sisuturundus

C-hepatiiti nakatunud naine: tänapäeva meditsiin teeb imesid – minuga tegi! 

Sisuturundus, 20. september 2019, 09:37
Pilt on illustreeriv.Foto: Envato Elements
„Tol õhtul, kui ma tualetti koristasin, olin ajahädas. Kandsin topeltkindaid, all puuvillaseid ja peal kummist, ning kiirustades hakkasin prügikasti sisu käega välja võtma. Ma teadsin küll, et nii ei tohi, mind hoiatati selle eest kohe pärast tööle tulekut. Äkki torkas mind miski valusalt. Selgus, et prügi sees peituv süstal oli mulle sügavale peopessa tunginud,“ meenutab koristajana töötav Maria (nimi muudetud).

Koju jõudes rääkis Maria nuttes juhtunust abikaasale ja pojale. „Mees võttis kohe kõne perearsti nõuandeliinile. Sealt talle anti Tallinna Paldiski maantee nakkushaigla aadress, kuhu võib pöörduda ööpäev läbi. Läksime haiglasse, sain sealt vereanalüüsiks saatekirja. Analüüsi tulemused näitasid, et kõik oli puhas, kuid arst ütles, et kuu aja pärast tuleb perearsti juurde minna ning teha kordusanalüüs,“ räägib Maria.

Nii Maria tegigi. Sellest analüüsist selgus, et ta on nakatunud C-hepatiiti.

„Mida ma seda kuuldes tundsin? Meeleheidet! Täielikku meeleheidet! Esimesena torkas pähe mõte: ma olen ise süüdi! Pärast tööga alustamist hoiatati meid ju koolitusel. Õpetati, et ei tohi kätega prügikaste tühjendada,“ ahastab Maria. Loomulikult olid lähedased hirmul, võib-olla isegi rohkem kui Maria ise. „Tütar küsis esimese asjana: „Ema, kas sa sured ära?“ See oli õudne,“ tunnistab naine.

Pere toetus oli kuldaväärt

Pärast diagnoosi teadasaamist algas raske aeg. Õnneks oli Maria pere kogu aeg tema kõrval ning see toetus oli kuldaväärt. „Loomulikult kartsin ma, et võin lähedasi nakatada, kuid olime ettevaatlikud. Meie peres armastatakse puhtust ja hügieeni suhtutakse tõsiselt. Esialgu olid kõigil eraldi tassid, eraldi käterätikud, eraldi kammid – kõik eraldi, ainult hambaharjad seisid ühes topsis. Tol õhtul, kui mees juhtunust teada sai, pani ta oma hambaharja teise kohta. Õigesti tegi,“ jutustab Maria.

Sõbrad ja tuttavad reageerisid erinevalt – ühed sõbrannad kartsid külla kutsuda, teised toetasid igati. „Ma ei varjanud oma diagnoosi. Vastupidi, rääkisin sellest ka teistele töökaaslastele ning sotsiaalkeskuses, kus võimlemas käin, sest paljud minu rühma pensionärid teevad lisatööd koristajana. Nad peavad sellisest ohust teadlikud olema. See on tähtis! Reeglid ei ole ju välja mõeldud niisama,“ räägib Maria. Ka ametikaaslased tunnistasid, et kiirustades juhtub neilgi teinekord seda, et võtavad prügikastist käega prügi välja. Seega tänasid nad Mariat, et ta seda riski meelde tuletas.

Ravi läks üsna kergelt

Perearst andis Mariale brošüüri, kus oli kõik põhjalikult lahti seletatud. Samuti on palju materjali internetis. „Infot on küll rikkalikult, kuid see on kohati vastukäiv. Arst, kelle juurde mind suunati, selgitas mulle kõike selgelt ja põhjalikult. Ta ütles kohe, et on olemas head ravimid. Need on küll kallid, kuid muretseda ei tasu, sest nende eest tasub peaaegu täielikult haigekassa,“ seletab Maria.

Mitme kuu pikkune ravi läkski Maria jaoks õnneks üsna kergelt. „Iga kord, kui ma vereanalüüsi tulin tegema, ütlesin arstile, et tunnen end suurepäraselt, käin tööl, teen kodutöid, suhtlen inimestega, tegelen oma hobidega – elu jätkub!“ rõõmustab ta.

Lõpuks saabus päev, kui sai selgeks, et haigus on seljatatud. „Minu tuttavate seas on küll inimesi, kes ei usu, et C-hepatiidist on võimalik täielikult terveneda. Nad hoiavad minust jätkuvalt eemale. Aga asjatult, tänapäeva meditsiin teeb imesid! Aasta pärast läbisin veel ühe kontrolli ning kui tulid analüüsi tulemused, siis ütles arst mulle: „Palju õnne! Oleme võitnud!““ lisab Maria.

Teemat kommenteerib Dr Helen Mülle, LTKH Infektsioonhaiguste arst 

Patsient töötas kaupluses koristajana ja prügikasti kotti tühjendades torkas ta end kogemata kasutatud nõelaga. Kuna ta oli väga hoolikas enda tervise suhtes, teadlik võimalikest ohtudest, pöördus ta koheselt ka arsti poole.

Võtsime kohapeal esmased vereanalüüsid ning kontrollisime teda vere teel levivate haiguste suhtes. Kõik oli sel hetkel korras. Analoogsetes situatsioonides jätame me aga patsiendi alati kolmekuulisele jälgimisele. Kuu aja pärast, kui ta tagasi tuli, tegime uue vereproovi, ja see näitas C-viiruse positiivset nihet veres. Samuti oli tal tekkinud silma- ja nahakollasus.

Loomulikult oli patsient väga ehmatanud. Rahustasin teda ning informeerisin, et ta jõudis meile õigeaegselt ja ravi on olemas. Kui sama analüüs näitab C-viirust ka poole aasta pärast, on see juba krooniline C-hepatiit. 25% juhtudel taandub viirus ise, tema aga kuulus nende 75% hulka, kellel oli ka poole aasta pärast viirusenäit veres positiivne.

Et alustada ravi, peavad maksas olema tekkinud teatavad muutused ja jälgisime seda. Kui oli möödunud üks aasta ja muutused nähtavad, alustasime ravi, mida patsient talus väga hästi. Täna on meil olemas ka lõplik ravivastus, et viirusenäitaja on negatiivne ja patsient sai terveks.

C-hepatiidi viirus suudab väliskeskkonnas kuni kolm nädalat elus püsida ja kokkupuutejuhte on meil kahjuks palju. Selliste situatsioonide puhul, kui keegi leiab näiteks otse tänavalt kasutatud süstla ja torkab end sellega, tuleb kindlasti arstile pöörduda. Alati tuleb arvestada võimalusega, et nakkusoht on olemas.

Artikli valmimist toetas AbbVie Biopharmaceuticals GmbH Eesti filiaal.   EE-VHCV-190014