Foto: Vida Press
Toimetas Sirje Maasikamäe 23. september 2019 10:22
Käehaardetugevuse mõõtmine on lihtne, odav ja objektiivne meetod. Selle abil on võimalik varakult prognoosida geriaatrilisi terviseprobleeme ja hinnata vananemisprotsessi kulgu.

Esmatasandi tervishoius on soovitatav seda tervisenäitajat rohkem mõõta, kirjutab Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi vilistlane Ragnar Vaiknemets.

Kätlemine on üks vanemaid tavasid, mida aktsepteeritakse tervitamise või kokkuleppele jõudmise sümbolina kogu maailmas. Liialt tugeva või liialt pika, aga ka pehmevõitu või kiirustava käepigistuse kohta kiputakse tegema mitmesuguseid järeldusi ning selle põhjal hinnatakse teist inimest rohkem, kui arvatagi võiks.

Üks levinud arusaamu on see, et kui eakal on tugev ja kindel käepigistus, siis on tal tõenäoliselt ka visa tervis ning teda ootavad ees pikad ja viljakad aastad. Eakate käehaardetugevuse ja tervise vahelisi seoseid uurisingi oma magistritöös.

Foto: Pexels

Läbilõikelise uuringu eesmärk oli kirjeldada Eesti näitel 60-aastaste ja vanemate inimeste käe haardetugevust ning analüüsida selle võimalikku seost tervisekäitumuslike näitajate, füüsilise tervise ja demograafiliste teguritega.

Teema on tähtis, sest Eesti rahvastik vananeb. Vananemisega käib paratamatult kaasas inimese funktsionaalse võimekuse kahanemine, mille üks väljendus on lihasjõu alanemine. Kui arvestada tervena elatud aastate Eesti keskmist, peavad eakad tõenäoliselt vaevlema mõne kroonilise haiguse käes, mis võib nende igapäevast toimetulekut tublisti piirata või lausa eluiga lühendada.

Foto: Pexels

Käesurve näitab keha lihasjõudu

Sarkopeenia ehk vanusest tulenev lihasmassi ja -jõudluse kadu on vanemaealiste hulgas tavapärane nähtus. Nüüdseks on see tunnistatud kliiniliselt oluliseks probleemiks, millel on tugev seos suremuse, hapruse, haigestumuse ja krooniliste terviseprobleemide tekkega.

Lihasjõudu mõõdetakse objektiivse käesurvekatsega, sest käesurvet seostatakse otseselt kogu keha lihasjõuga. Katsega saab prognoosida mitmesuguseid geriaatrilisi sündroome nagu haprust ja sarkopeeniat, kuid ka haigestumus- ja suremusriski. Vanema ea nõrgal käehaardel on seos mitmesuguste noorema ea füüsilise tervise näitajate, tervisekäitumuslike ja demograafiliste riskiteguritega. Vääral tervisekäitumisel on ebasoodne mõju igas eas inimeste tervisele, elukvaliteedile ja ka elu kestusele, kuid vanemas eas selle mõju kasvab.

Eakate tervislik seisund ja suutlikkus oma igapäevaeluga ise toime tulla on rahvatervise seisukohast ülitähtis. Vanemaealistele endile võib tunduda, et kui kahju tervisele on juba tehtud – näiteks halbade elustiilivalikutega –, siis ei ole enam võimalik või mõtet midagi muuta, kuid minu arvates ei ole kunagi hilja asendada halbu harjumusi heaolu edendava tervisekäitumisega.

Foto: Pexels

 Minu magistritöö kirjeldavad tulemused näitasid, et üle 60-aastaste Eesti elanike seas oli tugevam käehaare inimestel, kes olid: nooremad, meessoost, Eestis sündinud, kõrgema haridustasemega, tööturul aktiivsed, haigusteta, tegevuspiiranguteta, pikaaegse terviseprobleemita, mittesuitsetajad ja kehaliselt aktiivsed ning tarbisid puu- ja köögivilju iga päev, liha, piimatooteid, muna ja kaunvilju üle kolme korra nädalas ning alkoholi mõõdukalt.

Samuti selgus uuringu tulemusel, et Eesti keskmised käehaardetugevuse näitajad on nii meestel kui ka naistel paremad kui maailma, Euroopa, Põhja-Ameerika ja Soome keskmised näitajad.

Vaiknemets tutvustab oma teadustööd ka 10. ja 11. oktoobril toimuval arstiteaduskonna aastapäeval. Teaduskonverentsil tutvustatakse meditsiiniteaduste valdkonna viimase aja teadusuuringute tulemusi ning teemakonverentsil „100 aastat personaalset meditsiini“ käsitlevad eri valdkondade eksperdid personaalse meditsiini arenguid.