NOORE NAISE PIINAV ÄREVUSHÄIRE: „Istusin nagu pommi otsas, mis võib iga hetk plahvatada.“

Annika, kes õpib kogemusnõustajaks, arvab, et on olnud ärev kogu elu, kuid gümnaasiumi viimases klassis kasvas ärevustase väga märgatavalt.  „See oli, nagu istuks pommi otsas, mis võib kohe plahvatada," üritab ta kirjeldada ärevustunnet inimesele, kes pole seda ise kogenud. "Pidev valmisolek, hirm iga liigutuse juures, olek on udune, kõik toimuks nagu teises maailmas ja justkui puuduks kontroll enda üle. Peas keerlesid mõtted „Mis siis, kui…“.

Ta keskendus sellele, mis võiks minna valesti, ja kujutas ette kõige hullemaid olukordi. Kohutavalt raskeks muutusid ka tavalised tegevused:  bussisõit, üle tee minek, autos istumine ja isegi telekavaatamine. Ruumides istus ta kohta, kus oleks võimalikult kiire tee väljapääsuni.

Kord tundis Annika poes, et ta ei oska kasvava ärevuse vastu midagi teha. Ta läks auto juurde  parkimisplatsile ning sugulast nähes hakkas  karjuma ja nutma. „Mida rohkem üritasin ennast kontrollida, seda hullemaks läks, kuid sugulane jäi rahulikuks, läks autosse, võttis teki ning pani mu õlgade ümber ja vaikselt lihtsalt hoidis mind. See rahustas mu maha.“

Juured võivad olla sügaval

Mis võib ärevushäire käivitada? Elusündmused, stress? Annika võrdleb ärevushäiret jäämäega, kus on näha ainult tipp. Ärevuse juured võivad peituda sügaval.  "Lapsena me ei julge paljusid tundeid tunda ja surume neid alla, kui pole parasjagu kedagi, kellega neid jagada. Piisab näiteks sellest, kui kaotame kaubanduskeskuses ema ära ja meisse jääb hirm kedagi kaotada."

Kooli minnes hakkas Annika peaaegu kohe  muretsema tulemuste pärast. „Õppisin kõigi teiste, mitte enda jaoks. Iga kontrolltöö oli väga hirmutav. Võib ette kujutada, kui palju stressi mul pidevalt tekkis, kui nädalas oli mitu kontrolltööd.  Nii see vesi potis mulises, kuni lõpuks hakkas üle ääre ajama. Natuke aega võib veel kaant peale suruda ja seda oskasin ma kogenud perfektsionistina väga hästi.“

Ometi suutis ta lõpetada gümnaasiumi kuldmedaliga ning läks ülikooli õppima füüsikat, keemiat ja materjaliteadust, kuid iga päev oli talle üsna väljakannatamatu. Annika mõtiskleb, et tema vaimset seisundit võis mõjutada ka tegelemine modellindusega. „Seal käib kõik justkui kindla ideaali järgi, aga see kasvatas rahulolematust iseendaga.“

Ta ei osanud asju vabalt võtta

Annika on ennast palju analüüsinud. Nüüd, targemana teab ta, et inimene saab ise valida uskumused, mille järgi elada. „Minu läbivad uskumused olid, et ma ei tohi olla õnnelik, muidu juhtub midagi halba ning kui ütlen, et midagi läks hästi, läheb kindlasti midagi halvasti.“  

Kord pandi füüsikatunnis käima film tuumapommidest. Annika suutis olla klassis kaks minutit. „Siis tundsin, et hakkan ise ka plahvatama. Tõusin üles ja lahkusin klassist.“ Pärast küsiti filmi kohta arvestuses küsimusi, aga tol ajal ei julgenud Annika tunnistada, et ta ei olnud võimeline seda vaatama.

Gümnaasiumis oli väga raske tundidest puududa, kuid siis polnud tal enam valikut, sest ta ei suutnud ühe koha peal paigal istuda. „Varem olin olnud väga kannatlik, siis oli ka kaks minutit bussi oodata väga raske. Riigieksamite ajal olin eraldi klassis ja nii tihti kui lubati, käisin saatjaga väljas jalutamas, sest paigal olemine oli minu jaoks piin.“

Kui ärevustase oli kõrge, võrdleb Annika iga kodust väljumist nagu sõtta minekuga. „Tõmbasin vormirõivastuse selga ja läksin lahinguväljale, ainult selle vahega, et tegelikult olin ma ju turvalises keskkonnas ja vormirõivastusena olid mul seljas kleit või teksad. Iga valjem heli ajas endast välja, varem vaatasin telekat, nüüd jätsin selle ära. Iga bussi- ja autosõitu kartsin, koolitundides lugesin sekundeid, et saaks minema, kõik venis, kestis metsikult kaua.“

Kust leida abi?

Ärevusest ei parane imeväel. Annika, kes on ka Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise liige, käib psühholoogi ja psühhiaatri juures ning kiidab nende toetust. Ka ravimid on noort naist aidanud, aga need ei võta tema sõnul ära algpõhjust.  „Seetõttu on vaja ka iseendaga tööd teha. Ülikoolis käimisest loobusin, sest ei jõudnud enam ja eluisu hakkas kaduma. Siis jäi rohkem aega endale, mida väga vajasin. Hakkasid tekkima sõbrad, kellele end avasin, samuti on suurt tuge pakkunud vanemad, kellele ma olen väga tänulik, et nad kohanesid mu olukorraga ja olid olemas. Kaks sõpra toetasid mind ka kõige raskemas olukorras, olen ka neile väga tänulik, see näitab, et õiged sõbrad kannatavad sind välja igas seisus.“

Võta ärevust sõbrana

Mida annab ärevuse vastu ise ära teha? „Ärevuse kontrolli alla hoidmine on lai teema,“ tõdeb Annika. „Pinnapealselt sellega tegeledes võib juhtuda, et satud ühest paanikahoost teise. Üks asi, mis on mind aidanud, on võtta ärevust oma sõbrana. Maha surudes ja selle vastu võideldes venib kogu protsess pikemaks".

Annika sõnul on oluline ennast väärtustada ja seada ennast  esikohale ning võtta end sellisena, nagu sa oled. Ta tõdeb, et töö sellega  kestab siiani.

Muidugi on oluline leida inimesi, kellega rääkida, ja psühholoogi juures käimine pole häbiasi, paneb Annika südamele. Kannatada pole vaja!  Spetsialistide poole pöördumist ei tasu karta. „Mina pigem ootan nende vastuvõttu, sest nii saab enda kohta nii palju teda, isegi kui algul kartsin ennast tundma õppida.“

Annikat aitas tohutult keskendumine tegevustele, mis talle tõesti meeldivad. „Hakkasin väga palju kirjutama, analüüsima, ennast tundma õppima, kirjutasin üles oma hirmud ja neid tuli seitse A4 lehekülge. Tegelesin ka rohkem loominguga.“

Ülioluline on siiski ka keskkond, rõhutab Annika. „Loeb see, milliste inimestega end ümbritseme, mida sööme, millist muusikat kuulame, mida vaatame, kui palju kasutame nutiseadmeid, millistes kohtades käime.“

Ta loobus kohvist, kuna see kasvatas ta ärevustaset tublisti. Ta sööb rohkem värsket, võimalusel väldib valget suhkrut. „Teadvustan endale asju, näiteks enne alkoholi tarvitamist mõtestan lahti, miks ma seda üldse sel hetkel soovin. Sotsiaalmeedia on vajalik, aga valin, et mind ümbritseksid asjad, mis inspireerivad mind, aitavad iga päev tervisliku elustiili valida, ennast armastada.“

Oluline on enda tunnetamine

Annika alustab iga hommikut hingamisharjutuste ja meditatsiooniga ning võimalusel joogaga, ta saab tuge spordist. „Puhkus on tõesti väga oluline. Lõpuks, kui olin taastunud umbes aasta, hakkasin panema end uutesse olukordadesse ja suhtlema ka võõraste inimestega.“

"Kokkuvõttes on võti enda tunnetamine, tuleb jälgida oma keha rütme ning valida keskkond, mis toetab seda, kes tegelikult oleme. Muutusi pole vaja teha kiiruga, aga iseendale sel teel toeks olemine on oluline. Endaga töötamine on pidev protsess, mulle on see olnud täiskohaga töö ning mingil kujul kestab see kogu elu.“

Aga kõrvaltvaatajad ju ütlevad ärevushäirega inimesele sageli, ah, ära pane seda asja üldse tähele, võta end kokku, mis sa selle tühja asja pärast muretsed. Kuidas mõjuvad sellised laused?

„Pigem aitaks rohkem, kui teine inimene ütleks „Muretse!“ ning pakuks ka tuge. Tunnete tundmine on oluline. Kui  kunagi on olnud mingi trauma ja midagi on lahendamata, siis muremustrid ei kao enne, kui nendega on tegeletud.“

Annikale öeldi kogemusnõustajate koolitusel, et aeg parandab hoolitsetud haavad. „Sellest on meil kõigil midagi õppida. Meie ümber leidub väga palju neid, kes suruvad näiteks tegutsemisega asju alla, kuid algpõhjused püsivad." Nii tegi ka Annika. 

"Ükski mure pole tühine, aga tihti on väikeste murede taga midagi suuremat peidus. Kui öelda, et ära pane midagi tähele, siis peas hakkab taguma nagu väike rähnike, kes tuletab meelde, et ta on seal, ning teeb kõik, et teda ei unustataks," kirjeldab Annika.

Kui ärevustase oli ülikõrge, ei aidanud Annikat ei info jagamine ega lahenduste pakkumine, kuna ta polnud valmis mingit infot vastu võtma. „Pigem aitab lihtsalt kuulamine ja rääkima julgustamine, lahendusteni jõuame ise, kui selleks on aeg.“

Ärevushäire on ravitav

„Ärevus on normaalne osa iga inimese elust, aga kui ärevus põhjustab igapäevaseid või sagedasi probleeme tavaelus, siis võime kahtlustada ärevushäiret,“ sõnab lastepsühhiaater ja Peaasi.ee üks eestvedajatest Ere Vasli.

Ärevushäiretega puutub elu jooksul kokku hinnanguliselt ligi 30 protsenti inimestest. Ärevushäired on levinuimad vaimse tervise probleemid, ka laste ning noorte hulgas. "Uuringutele tuginedes on leitud, et ravita jäämisel mõjutavad ärevushäired noore inimese arengut ning võivad soodustada teistegi psüühikahäirete tekkimist. Seega on äärmiselt oluline jõuda ka noorteni," selgitas Vasli.

Vasli rõhutab, et oluline on teada, et ärevushäired alluvad ravile. Kindlasti tasub tugeva ärevuse korral pöörduda perearsti, vaimse tervise spetsialisti või Peaasi.ee meeskonna poole. Samas on mitmeid viise, kuidas ise teadlikult ärevust  vähendada.

Lehelt Peaasi.ee leiab olulist infot ärevushäirete kohta ning juhised abi otsimiseks.