nimekirjad tuleb tervenisti avaldada, sest siis hakkaksid need pidevad viimased lumehelbekesed ka endid veidi liigutama, et mitte pidevalt viimane ja teiste naerualune olla...
Oh issand issand anna ometi mõistus tagasi. Äkki ei peaks tohtima ühtegi geeniust avalikustada sest vaata need kes seda ei ole tunnevad ennast ikka väga halvasti.
Aga mis mõttega peaks üldse pingutama, et mingit kohta saada kui see on saladus? Selliste regulatsioonide levitamine teeb rohkem kahju kui kasu ja need "geeniused" kes seda teevad ei aima oma tegude tagajärgi. Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad!
mitte kusagil ja mitte iialgi ei tohi viimseid olla? Tuleb seega väljastada eriti range ja kogu ühiskonnale mõeldud kategooriline keelukiri: kes viimne, see mitte viimne!
ma olin kaheline ja probleemne õpilane koolis. Geograafia ja ajalugu jms ka joonistamine olid head. .Kõik muu jah hinded ühest 1-3. Head õpilased said kiita, mina kodus peksa. Head õpilased käisid direktori juures kooki söömas , mina direktori juures ja ühekorra too isegi sakutas mind täie jõuga juustest.
See selleks. Ma olin spordimees ja sain diplomeid. Ja noh. Kord oli siis kehalise kasvatuse tund kõik tegid sooja ja hüppasid ja ega eriti keegi üle kõrgushüppe lati ei saanud. Ma tulin tolleaegne kohustuslik koolivorm seljas . Leidsin ka korra tee võimlasse ja hüppasin ja kaarega üle lati
Kehaline kasvatus võiks siiski olla vabatahtlik. Kes tahab on kehalises ja kes tahab tegeleb muu spordialaga väljaspool kooli nt.ujumine ja see peaks arvesse minema.samuti hindeid ei tohiks panna; võiks omaenda tulemusi võrrelda.eesmärk on ikkagi füüsiline koormus ja spordi nautimine.
Ei tea, kuidas spordipäevadega, aga tean täpselt, et kui jalgpalli trennis ei käi, sinuga klassivennad isegi ei räägi. Selline kiusamise viis, mis on kodust kaasa võetud, mis haakub ka hiljutise trennilaste vanemate teemaga.
Elus ongi nii, et alati keegi on esimene ja keegi viimane, peab oskams sellega toime tulema. Igas mängus, olgu see Domino või trifaa, on võitja ja kaotaja.
tekitab depressiooni igal tasemel. Kahjuks ka tööelu. Kui ma jäin koolis viimaste sekka mõnes valdkonnas, siis püüdsin eelkõige end rohkem pingutada ja paremaks minna, mitte ei sattunud depressiooni. Koolistressi teema on kuidagi väga aktuaalne ja ilma psühholoogita enam lapsed hakkama ei saagi. Vbl on see kodudest tingitud. Tundub, et kõik tänapäeva apsed on depressioonis, sest midagi peab oskama ja suutma ennast tõestada. Nii on see olnud ju läbi aegade: ainult enesetõestamine ja oma oskuste ja teadmiste täiendamine, et saada targemaks ja muutuda võimekamaks. Miks see depressiooni tekitab?
Kui jääd võistlustel viimaseks, siis tunne mida tuleb tunda on see, et okei, läks metsa, aga võtan ennast kätte, treenin ja järgmine kord teen paremini!
Kui lapsed ei tunne kaotust ja ei õpi kaotustundega tegelema, sellest üle saama, seda võitma, siis sellevõrra raskem saab neil elus olema. Riik ei suuda neid kõik see aeg luti otsas hoida ja korraga ollaksegi upakil, kaotusega hakkama ei saada, tulevad narkots, enestapp ja muu. Kaotama tuleb õppida ja seda saab teha vaid reealsest kaotusest läbi minnes.
juba vanem mees, mittesportlane.16. oktoober 2019, 18:33
Olin tugeva kondiga, tüsedamapoolne maapoiss, kes käis linnakoolis. Kui asi puudutaks kuulitõuget, tõstmist või muid jõudu ja massi vajavat, olnuks ma üsnagi edukas. Aga nii tollased võimlemistunnid kui ka VTK normid koosnesid põhiliselt mitmesudustel distantside jooksmist ja igasuguseid hüppamisi. Vahel ka kangil võimlemisi, rööbaspuid ja muud taolist. Kus ma suurema kehakaalu tõttu paratamatult kogu aeg kas viimaste hulka või lausa viimaseks jäin. Kaasõpilaste irvitada ja ka kehalise kasvatuse õpetaja pilgata, kes oma vaimukust näitas.
Tulemusena kujunes vastumeelsus kogu spordi suhtes.
Väga vana sa ilmselt ei ole, sest sel vanal ajal ei narrinud tugeva kondiga poissi naljalt keegi, kuna see lõppes tavaliselt sinise silma või lõhkise mokaga.
Kui oled toekat kasvu, siis see ei tähenda veel automatselt are,ngup.eetust, nagu mõni siin arvab. Kõik ei ole jõuga uhkeldajad ja kaklejad, kulmu r u l l ilööjad (nagu keegi Teeline näib olevat). Inimestel on ka eetilisi seisukohti ja vaimseid huvisid.
Igasugused linna-Teelised ja Äraplärad on vist nii noored, et nad ei teagi aegu kui inimesed küladest linna voolasid. Neid 50-60-70 ndaid. Jõukad ajad algasid kolhoosides sovhoosides alles kusagil 70-ndate lõpust ja saavutasid haripunkti 80-ndatel. Kui linnadestki inimesed maale läksid. Kiiresti saadavate korterite ja suure palga pärast.
Isegi veelgi vanemal ajal oli koolides alati ka melanhoolseid Arnosid või flegmatilisi Tõnissone. Aga kui pilkaja on vahel lausa õpetaja ise, kas tollele kah mokk lõhki või silm siniseks? Mitte kõik õpetajad pole kahjuks Laurid. Nemadki onvaid inimesed kel kahjuks on oma lemmikud ja ka pekśupoisid. Praegu võib õpilane õpetajat muidugi rünnata - sellisel puhul tuleb olla ju vaid mõistev ja empaatiline! ENSV-s lõppenuks see aga alaealiste asjade komisjoni ning erikooli saatmisega. Pealegi on väga kaheldav, kas mingi 5-8 kl. poiss sportlikust võimlemisõpetajast üldse jagu saakski.
ja keka tund oli minu lemmik. ja klassis oli nn. paksuke. teate see laps hüppas vaatamata oma tüsedusele kõrgemale kui mina. kooli lõppedes läks tema ülikooli mina liinitööliseks. ma ei mäleta, et õpetaja oleks teda pilganud.
Lihtsalt keegi veel jätkab16. oktoober 2019, 18:27
Vabandan, et lõpetamata kommentaar lipsas minema. Mind mõnitati ka siis, kui pidin osalema tunnis sussides, kuna tennised olid riidehoiust ära varastatud. Küige eest mõnitas esmalt õpetaja, seejärel "edukad". Mul on siiamaani kehalise tundidest oksemaitse suus. Kui näen seda õpetajat, tekib automaatselt vastikustunne ja käed tõmbuvad automaatselt rusikasse. Vaatamata sellele, et olen oma poolesaja eluaasta jooksul kõigega hakkama saanud ja isegi edukas olnud. Kokkuvõte - mina edetabelite tegemist ja avalikustamist ei poolda.
Ja arvad, et nüüd ei nõnita? Sinismne oled. Selles osas mitte midagi ei ole muutunud, ainult meie ajal nn lumehelbekesed massiliselt antidepresante neelavad ja on terve maailma peale kurjad (koolitulistamised, pussitamised), sest eluga toime ei tule, nutitelefoni mänge mängides seda selgeks ei õpi
mida aga need lapsed peavad mõtlema,kes koduse olukorra tõttu ei saa kallite firmariietega ja viimase mudeli mobiiliga koolis eputada ja seda päevast päeva,lahendus oleks,et koolivorm tagasi ja mobiilid hommikul kappi luku taha.Oma kooliaega meenutades,siis sporditulemused olid need kõige viimased asjad,millega kiidelda,see ei hivitanud mitte kedagi.
nii. Ka meie koolis olid sporditulemused see viimane asi, mida kaaslaste poolt vaadati. Kui olid hea sportlane, siis seda küll aktsepteeriti, aga kui olümpiavõitja ei olnud, siis oli enamusel suva sinu tulemustest. Üldse ei huvitanud kedagi see, kuidas kaaslaste õpingud edenesid. Oma tulemused olid ikka kõige olulisemad.
Mõnel teisel alal aga saavutasin võistlustel pjedestaalikohti ja ühel alal olin isegi kooli kõigi aegade edetabelis kõrgel aastaid peale kooli lõpetamist. Nii et justkui oleks kõik hästi? Tegelikkus oli aga see, et kehalise kasvatuse õpetaja mõnitas pidevalt, kui ei suutnud norme täita. Või kui juhtumisi oli vale värvi sportsärk seljas
kes mõnitavad on igas koolis ja mõnitatakse neid, kes ei meeldi ja mitte võimete, vaid välimuse, meeldivuse, vanemate töökoha või jumal teab veel mille pärast. Mind mõnitas inglise keele õpetaja, aga kuna klass sellega kaasa ei läinud, siis lasin endast üle voolata selle mõnituse. Tunnistusele sain kolme. Praegu tegelen ingliskeelsete teadusartiklite tõlkimisega eesti keelde. Depressiooni ei põdenud.
Lugesin artiklit, lugesin kommentaare. Ja tahan jagada oma kogemust. Olen maalaps olnud (praegu vanust 50), varakult maatöid teinud, minu lapsepõlvemängud olid liikumis- ja pallimängud õues, suusatamine, kelgutamine, jalgrattasõit, metsas kondamine. Jalgsi kooli mitu kilomeetrit. Nii et igati tugev ja terve maatüdruk, kuigi kõhn ja pikka kasvu. Ometi oli koolis spordialasid, kus ma kehalise kasvatuse tundides ei suutnud normatiive täita või sain vaevu-vaevu hädise kolmekese hindeks kätte. Mõnel teisel alal aga saavutasin võistlustel pjedestaalikohti ja ühel alal olin isegi kooli kõigi aegade e
kooliõpilastel võiks olla kogu keha ja nägu kaetud,sest mõned lapsed on koledamad ja mõned ilusamad.koledad satuvad narrimise ja kiusamise alla,mis traumeerib lapsi.Lapsed võiks riiete peal numbreid kanda,sest ka nime pärast võib narrida!
aegade on lapsed saanud koolis häid ja halbu hindeid. Sugugi mitte alati vastavalt võimetele, vaid sõltuvalt õpetaja suvast. Mis siis praegu teisiti on?
Minu pojad olid alati viimaste seas, nad lihtsalt ei viitsinud joosta ja sörkisid, mõnel inimesel puudub vajadus ennast tõestada ja nad ei saa mingit traumat kui nad pole esimeste seas.
Olin põhikoolis jooksupäevade pidev viimaste seas lõpetaja. Kujutage ette lõpetada pidevalt 5 viimase seas ca 1000 lapse hulgas...Nohikust paksuke selline... Vihkasin seda alandust ja keh-kasv oli mu hirmu ja õuduste tund…
Kõik see viis selleni, et hakkasin tasakesi 5 klassist alates õhtuti jooksmas käima… Algus pimedas ja siis aina valgemas ja pikemad otsad. 8 klassis jooksin maanteel vaevata järjest normaalses tempos 11km. 8 klassis olin 100 põhikooli tollasest lõpetajast 5km jooksus KOLMAS. Keskkoolis hakkasin lisaks rauda rebima ja ujumas käima. Kooli lõpetasin ühe oma kooli parema sportla
Kooli lõpetasin ühe oma kooli parema sportlasena. Edasi õppides sattusin spordihullude keskele, kelle seltskonnas möödusid paremad aastad mu elus.
Kõik on pühendusmise ja kättevõtmise asi!
Minu puhul sai alanduse valust generaator, mis tegi mind väga heaks...
Kui on probleem tuleb see lahendada, mitte peita pea liiva alla. Alandus paneb töötama ja probleemiga tegelema, ja kui tõsiselt tegeled, saad heaks...
Olen olnud ka viimane, aga selles pingereas. kes kõrgkooli sisse sai. Need esimesed "targad" kadusid juba esimestel kursustel. Nimekirja tagumine pool on aga olnud elus väga edukas, löönud läbi. Kõike ei saa stopperiga mõõta.
Olen koolipsüholoogiga teatud mõttes nõus, et viimasteks jäänutele ei ole hea olla viimane. Samas, aga kõiksugu testid, võistlused koos tulemustega ongi selleks, et selgitada välja iga lapse füüsiline vorm. Kui mõni laps on aeglasem, siis tulebki selgitada välja põhjus. Kui need ei ole mingi tõsise haigusega seotud, siis tuleb last natuke utsitada. Loomulikult ei sünni keegi tippsportlaseks kui tal ei ole selleks taolisi vanemaid või muidu häid geene. See lumehelbekeste jutt viskab ikka täiega üle.
Ning kuidas tunnevad ennast lapsed, keda lapsevanemad erinevate koolide koolikatsetele viivad ja kuidas lapsele mõjub teade, et ta pole koolikatseid läbinud! Kas see pole trauma kui laps saab teada, et ta sinna kooli ei kõlba? Kas see pole stress? Lõpetage see hüsteeria nn.isikuandmete kaitse ümber!
Mina tundsin rõõmu, kuna olin koguaeg esimeste seas. Mõned korrad jäin teiseks ka... Aga teistel oli täiesti kama-kaks, peaasi et tundides ei pea olema. Lõbuga pooleks pigem need asjad.
Täpselt sama, halvasti tunnevad pigem need, kes teiseks jäävad. Ei mäleta, et kooliajast keegi viimaseid oleks kiusanud. Keegi ei pööranud isegi tähelepanu sellele.
Kunagi juhtus üks kummaline seik. Suundusin loengusse(ülikoolis) ja äkki põrkasin kokku klassiõega põhikoolipäevilt. Imestas olen see ikka mina, see kõige lollim ja laisem meie klassist(istuma polnud jäänud aga oma 10 suvetööd tuli ära). Tõdesime, et 30-nest põhikooli õpilasest jõudis ülikoolini ainult 2. Nojah see oli aeg kus ülikoolis anti akadeemilist haridust.
Istusin kuuendas kaks ja kaheksandas kolm aastat. Õhtukooli lõpetasin 26. aastasena.
Kui minu endine klassijuhataja, kes oli TPI-s õppejõud, päris, et mida ma teen TPI ruumes, esitasin ma temale matrikli.
Kui nagu fatamorganat näinu ilme üle läks ja ta aru sai, et ma olengi üliõpilane, muutus ta väga rõõmsaks ja deklareeris: "Te olete väga andekas inimene, aga miks te küll koolis niimoodi käitusite?"
Kusjuures- ma ei ole eluski tundnud mingit "ma olen teistest halvem, rumalam, nõrgem" vms sarnast tunnet.
loogiline oleks, et tahavad paremaks saada, konkurents. Vatitupsulumehelbekesed võivad arvata mida tahes, elu näitab, et ärahellitatud vatitupsukestest kipuvad kasvama kurjad ja alatud mölkad
Meie pere koolilaps (10. kl), olles jälginud täna hommikul seda teemat Terevisioonis, küsis ohkega : “Ema, kelleks teie põlvkond meid peab?!? Monstrumiteks? Meilt, õpilastelt, pole keegi küsinud, kas mingi spordipäeva paremusjärjestus meile korda läheb. Vastus oleks, et EI LÄHE! Mitte kunagi pole esimeste kohtade saajad halvustanud või narrinud neid, kes tahapoole jäävad! Tundub, et täiskasvanutel on järjekordne vajadus tühja koha peale probleem tekitada...” Pean lapsega nõustuma ja õnne tänama, et noored NII normaalsed on 😊
Mis k..di ajastul me praegu elame? Spordi tulemusi ei tohi keegi teada,hindeid ei pea isegi vanemad teadma kui laps seda soovib,klassipildil tuleb klassikaaslate näod hägustada.
Laisk ja paks laps jäävadki viimaseks ja pedagoogiliselt pedagoog kõva selge häälega terve klassi kuuldes teeb selle ka teatavaks, et Kusti ja Piia on viimased apupiimased, kuna nad on laisad ja paksud!
Aga mida tunnevad need, kes ei mõiganud nt füüsikat koolis ja iga koolitund oli puhas piin, rääkimata siis kontrolltöödest. Paluks ka lõpetada hinnete andmine füüsikas või likvideerige see ainetund.
Ärme vaata asju nii kitsalt.16. oktoober 2019, 12:36
Kuidas tunnevad ennast väiksema sissetulekuga inimesed kui Õhtulehes rikaste edetabeleid kajastatakse. Kuidas tunneb ennast tavainimene kui kuulsusi staare kullas ja karras Õhtulehes eksponeeritakse? Jne...
pole neid kunagi kadestanud ja ajalehs uudist nähes, teadvustan enese jaoks fakti, et meil on mõned isikud, keda meedias rikasteks ja ikuulsateks peetakse. Ei ole palju sattunud nägema artikleid teadlastest, kes tegelikult oma tööga maailma rohkem mõjutavad, kui muud isikud.
On ka viimane oldud ja mis siis.
Ei olnud probleemi siis ega ole senini.
Pigem olime rahul, et ei rabelenud võitjate moodi. Ei saanud jalad märjaks ega jäänud haigeks.
Kuidagi veidrad on need psühholoogid: mõtlevad probleemi välja ja kukuvad lahendama.
No ega see lapsele üllatus ei ole, et ta kellestki veidi aeglasem või nõrgem on. On siis asi nii hull, et nüüd lapsed ei võtagi jalgu alla muidu kui spordipäeval? Ei taha uskuda.
.....ja keskmistel kaob ka tahe sportida, kui kõik ühele pulgale asetatakse.Varsti on et kõik võistlejad seatakse ritta ja öeldakse et kolm esimest on nende hulgas.
mida peab tundma laps, kes tahaks ka popilt vähemusse kuuluda, aga no on hetero ja valge pealegi. no mida peab tundma? tema festivali jaoks ju riik raha ei eralda?
kuidas tunnevad end pensionärid kuna exlinnapead saavad nüüd kõlvartii taotlusel iga kuu!!! lisaks kõigele muule k'tte 1000 eurot - kõlvart kindlustab oma exlinnapeametit
Kulla psühholoog... mõelge kuidas tunnevad end pidevalt trennis olevad spordilapsed matemaatika-, keemia-, füüsika-, keele-, käsitöö-, klaveritunnis? Seda on kordi rohkem vaimseid õnnetusehunnikuid kui oma füüsilist saamatust etteteadvad lapsed... Täisväärtuslik inimene areneb ainult vaimse- ja füüsilise võimekuse koostöös. Näide oma perekonnast võtta- muusikaliselt üliandekas, absoluutse kuulmisega laps ei suutnud keskenduda igavatele klaveriharjutustele. Panime kergejõustiku trenni- vabadus, rõõmus keskkond muutis ka vaimusust. Avardaksime hoopis uue lastevanemate põlvkonna maailmapilti...?
Kui ei korruta , et peab halvasti tundma, siis ei tunne keegi end halvasti, kõigil hea meel, et see asi otsa sai ja ongi kõik. Esimesed kolm on rõõmsd, teistel ükskõik aga osalejatele tuleb õpetajatel alati kitust jagada, et tublid lapsed.
Olen ka viimaseks jäänud aga ei mäleta, et sellest miskit probleemi tekkinud oleks. laps saab ju aru, et kui oled kehv, jääd viimaseks (lõppu) aga et see pole maailma lõpp. Ei mäleta, et kedagi viimaseks jäämiste pärast kiusatud või narritud oleks.
Ega tänapäeva lapsed ka teistsugused ole, lihtsalt täiskasvanud on hakanud arvama, et peame lapsi rohkem kaitsma (mille eest küll?)
et kui laps täiskasvanuks saab, siis tuleb ju töökohtadele kandideerida või hakatakse neid ka määrama ja palganumber on müüjal ja tippjuhil ühesugune, et kõik oleks võrdne
Õige jutt. Parem kaitseme lapsi just selliste,,psyholoogide,tussulaulu-tädide ,, eest.Need ongi just inimesed, kes lastele kahju teevad. Ei pea kõiki ega kõike sallima ! Keegi ei ole kõiges kõige parem. Igaks leiab ka enda tugevuse milleski kunagi.Laske lastel olla lapsed ja ärge nunnutage,vaid julgustage neid.
KOMMENTAARID (112)