KUIDAS RAVIDA DIABEETIKUT? Kas ta vajaks teejuhti, kes aitab meditsiinisüsteemis liikuda? (2)

Ravimitootjate Liidu eestvõttel korraldatud diabeediümarlaua kesksed teemad olid patsiendikeskne lähenemine haigele ning kuidas diabeedihaige saaks kõige paremat ravi: kas teda jälgib perearst või endokrinoloog või peaks see tulevikus olema hoopis diabeediõde või mõni teine inimene.

Spetsialistide sõnul on diabeedipatsiendi teekond küll kaardistatud, kuid paremale tulemusele lähemale ei ole viimastel aastatel jõutud. Ümarlaual tõdeti, et vajakajäämisi on praegu küll peamiselt süsteemis kui sellises, kuid probleeme on ka meditsiiniseadmete ja ravimite kättesaadavusega, ka tehnoloogiliste lahendustega.

„Kui rahvastiku tervise arengukavas räägitakse sotsiaalsüsteemi ja tervishoiusüsteemi integreerimisest, siis näiteks diabeedi patsiendi poolt vaadates on lisaks ka veel teenused, mida ei osuta arst – kuidas haige teab, kuidas neile ligi pääseda? Patsientidel on tõesti vaja teejuhti, kes aitaks süsteemis leida inimesele vajalikud komponendid ja panna vajaliku paketi kokku,“ rääkis patsientide paremast abistamisest ümarlaual Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu juht Piret Loomets. Suure probleemina tõi ta esile, et meil pole andmeid diabeetikute täpse arvu ja ravitulemuste kohta.

Eesti Diabeedikeskuse endokrinoloogi Marju Pasti sõnul võiksid Eestis olla diabeedi pädevus- või hoolitsuskeskused. “Puudu on just koordineerituse osa. Mulle tundub, et meditsiin ongi tänapäeval nii keeruline, et keegi ei tea, kuhu minna, kellele helistada, kui näiteks põlv valutab – kuhu sa lähed? Traumatoloog, ortopeed? Jah, perearst on alati esmane. Aga teine probleem on see, et inimesed kurdavad mulle kui endokrinoloogile, et perearst käib näiteks kahe nädala tagant ja raske on pääseda. See tähendab, et ma olen siis ka pseudo-perearst ja ühtlasi endokrinoloog. Kõik patsiendid vajavad inimest, kes süsteemist aru saab ja kes haldab protsessi. Tegelikult on infopuudus hästi suur. Inimest võib hästi ravida, aga ta ei pruugi teada infot, mis tal veel võimalik saada on,“ rääkis Past.

Ida-Tallinna Keskhaigla endokrinoloog Mari Verrev võttis ümarlaua kokku kolme valupunktiga. „Igapäevapraktikas näen puudujäägina, et puuduvad glükoosisensorid, mis on väga suur valupunkt täiskasvanutel. Lastele on need kättesaadavad. Küsimus ei ole ainult kõrges veresuhkrus – diabeetikutel esineb ka madalat veresuhkrut ja sensor on sellisel puhul elupääsev vahend. Teine valukoht on ravimid. Jah, insuliinravi on väga hea ja kaasaegne, aga 2. tüübi diabeediravis ei ole asjad nii hästi. Rahaline ressurss seab piirangud, me ei saa alati kasutada personaalset valitud ravi. Ja kolmandaks probleemkohaks on skriining: kuidas leida patsiendid üles õigel ajal, et patsient ei tuleks minu juurde juba tüsistustega,“ rääkis Verrev.

Diabeediümarlaual rääkisid endokrinoloogid Mari Verrev ja Marju Past, perearst Piret Rospu, Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste, Haigekassa juhatuse esimees Rain Laane, TAI personaalmeditsiini projektijuht Helen Lepa, Eesti Diabeediliidu president Ulvi Tammer-Jäätes, Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu juht Piret Loomets ja Koit Arro Ravimitootjate Liidust.