Keha

Neljandas staadiumis rinnavähiga naine: „Sellist tunnet ei ole kordagi olnud, et enam ei suuda võidelda.“ (10)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 22. november 2019, 12:55
Kerttu-Kaisa Kiviselg jätkab raseduskriisi nõustajaks õppimist, ehkki ei tea, kas ta elab nii kaua, et saaks selles vallas töötada. Foto: Julia-Maria Linna
Seni on valdavalt kõneldud sellest, kuidas rinnavähki varakult avastada ja sellest jagu saadakse. Aga kuidas elavad inimesed, kes teavad, et nad haigusest ei parane? Kolme lapse ema Kerttu-Kaisa Kiviselg, kellel on neljandas staadiumis rinnavähk, ütleb, et isegi sellises olukorras on inimene suuteline kohanema, aga kohanema peaks ka lähedased, sest eriti ränk on näha neid kannatamas.

Avaldame katkendi uuest raamatust „Me armastame elu! Lood metastaatilisest rinnavähist; valust ja surmast; armastusest ja rõõmust“, mis on valminud metastaatilise rinnavähiga naiste toetuseks.

Samal teemal

Aprillis oli Kerttu-Kaisa seisund selline, et meie augustikuine kohtumine on samuti väike ime. Arstid ütlesid, et sellest naine suure tõenäosusega eluga välja ei tule. „Siirded jõudsid ajukelmesse, olin peavalust psühhoosis ja ei mäleta sellest ajast suurt midagi,” räägib ta. „Kogu aeg, ka öösiti, oli keegi minu juures haiglas. Põhiliselt ema ja isa, vend ja sõbranna, sest mees pidi lapsi kantseldama. Saime rääkida sellistest asjadest, millest ma pole nendega kunagi varem kõnelenud.”

Mai algul oli kõige hullem möödas, siis tuli tuttav fotograaf haiglasse ja tegi Kerttu-Kaisast, tema vanematest ning mehest-lastest pilte, mille naine riputas ka oma Facebooki-seinale. Haiglamiljöö, ratastool ja kiilaks aetud pea tegi nüüd ka kaugematele tuttavatele selgeks, milles asi. Kerttu-Kaisa arvab, et tema seisund paranes tänu kiiritus- ja keemiaravile, aga ka seetõttu, et lähedased andsid endast tema heaks kõik, mis neil anda oli.

Augusti keskel, mil kõnelesime, oli vähk taandunud, küll aga vaevasid igasugused kõrvalnähud, olgu need siis paistes jalad, valutav selg või samuti eluohtlikud trombid, mis kaasnevad raviga. „Mõtlen igal hommikul selle üle, kui tore, et ma jälle ärkasin,” ütleb Kerttu-Kaisa. „Sellist tunnet ei ole siiski veel kordagi olnud, et enam ei suuda võidelda.” Praegu on Kerttu-Kaisal raviskeemide puhul veel valikuvõimalusi, kui olemasolev ravim enam ei mõju või organism ei kannata seda välja. „Ma ei oska öelda, mida ma arvan siis, kui saabub hetk, kui tunnen, et enam ei jaksa. Kas ma tahan siis veel laste pärast pingutada? Kõige olulisemad on sellel hetkel ikkagi lapsed. Täiskasvanud saavad ikka kuidagi hakkama, aga lapsed vajavad mind praegu.”

Õpinguid pooleli ei jäta

Kahe ja poolene Raju ei saa toimuvast veel aru, aga ema on viieaastasele Henryle rääkinud, et tal on paha haigus. „Viisin ta täna vanaema-vanaisa juurde, aga tema läks päris pööraseks, nõudes, et ma kuhugi ei läheks.” Kerttu-Kaisa pole Henryle kordagi maininud, et ta võib jäädavalt ära minna, aga ometi tundub emale, et lapsel on hirm ja ta klammerdub.

Kerttu-Kaisa mehe jaoks on naise haigestumine kahtlemata ränk katsumus, pealegi on suur osa laste kasvatamise koormast nüüd tema õlgadel. Pole lihtne olla sellises olukorras positiivne, aga laste pärast peab. Tugeva valuravi tõttu ei sõida Kerttu-Kaisa enam ka autoga, sest ei usalda oma reaktsioonikiirust. Ta tarvitab morfiini ja fentanüüliplaastreid. „Algul oli küll selline tunne, et olen natuke pilves, aga organism harjub ja nüüd ei saa midagi aru.” Lisaks veel ravimid, mis aitavad leevendada ravi kõrvaltoimeid.

Aga ikkagi, ütleb Kerttu-Kaisa, on 2019. aasta suvi tore, ehkki teistmoodi kui varasemad. Ei saa enam sõita sinna, kuhu hing parajasti soovib, sest jõudu on vähem. Hoolimata keerulistest aegadest jätkab semiootikuharidusega naine raseduskriisi nõustajaks õppimist – üks aasta koolitust on intervjuu tegemise ajaks läbitud, augustis algas teine õppeperiood. „Ma tahan, et säiliks mingi perspektiiv, ehkki ei tea, kas ma elan nii kaua, et saan selles vallas töötada,” selgitab kolme lapse ema. „Teen asju selle mõttega, et ikka edasi areneda.” Pealegi aitab muude teemadega tegelemine eemale peletada alalist väsimust ja musti mõtteid. „Vahepeal on päevi, kui mõtlen hommikul, et ei taha täna üldse inimesi näha, aga siis tulevad külalised ja on tore olla, tunnen end reipa ja rõõmsana.”

Mingit prognoosi pole Kerttu-Kaisa arstidelt küsinud, sest ta ei taha seda teada. Pealegi võiks ta ühe varasema, tema mehele mainitud hinnangu kohaselt juba läinud olla. „Mul ei ole vaja seda teada ja tegelikult ei tea seda ka arst.” 2019. aasta augustis elab Kerttu-Kaisa päeva korraga, täielikku tervenemist ta ei looda, küll aga loodab ta haigust ravimite abil kontrolli all hoida, et elada ja tegutseda. „Me ei räägi peres, mis siis saab. Mees on mulle küll öelnud, et lastele võiks olla mälestuseks mingid videod, kui see juhtub.”

Ärge kaotage lootust

Mida öelda inimestele, kes satuvad ootamatult sarnasesse olukorda? „Lihtne on öelda, et lootust ei tohi kaotada, aga mina tunnengi, et ei tohi alla anda ja kaotada optimismi ja tulevikuvaadet,” räägib Kerttu-Kaisa. „Ma ei lähe enam pisiasjade pärast närvi nagu varem. Ei tasu endasse negatiivseid tundeid koguda.”

Inimene on kohanemisvõimeline, ka sellise olukorraga on ta suuteline kohanema ja tundma rõõmu päikesest, mis hommikul tõuseb ja õhtul loojub. Vähihaigete lähedastel soovitab Kerttu-Kaisa vastu pidada – loomulikult on ka neil väga raske, aga meelt ei tohi heita. Haigel on niigi keeruline, aga eriti ränk on näha kannatamas ka vanemaid, meest ja lapsi.

Haigus pole muutnud Kerttu-Kaisa arusaamu sellest, mis pärast on. „Ma ju ei tea, mis pärast on, ehkki loodan, et midagi ikka on,” ütleb ta. „Teadmatus on tekitanud natuke rohkem hirmu selle suhtes, mis pärast on.” Vahel mõtleb kolme lapse ema, et oleks hea, kui ta saaks oma lapsi sealt ülalt vaadata ja näha, kuidas neil läheb.

Raamat haigetele ja lähedastele

Raamatus „Me armastame elu! Lood metastaatilisest rinnavähist; valust ja surmast; armastusest ja rõõmust“on lood nii haigete kui nende lähedastega, aga ka lahkunute omastega, samuti Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloog-vanemarsti Riina Kütneri ning onkoloogia ja hematoloogia päevaravi osakonna õe Liina Tombergiga.

Raamatu idee autor, metastaseerunud rinnavähiga patsient ja MTÜ Meeta vedaja Kaisa Sein: „Seni on valdavalt kõneldud sellest, kuidas rinnavähki varakult avastada ja mismoodi sellest jagu saadakse. Meie raamat räägib lõpuks ometi ka inimestest, kes põevad neljandat staadiumi, mis tähendab, et nemad ei parane. Need on liigutavad, valusad ja samas ülevad lood armastusest, valust ja imetlusväärsest kohanemisvõimest. See ei ole lihtne lugemine, küll aga usun ja loodan, et raamat kergendab kõigi nende koormat, kes peavad raske haigusega tulevikus silmitsi seisma, olgu need siis patsiendid või nende lähedased.“