Uudised

PEREISA TÄNAB VÄHIRAVIFONDI: kardan, et ilma vajaliku rohuta mind enam ei oleks (3)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 4. detsember 2019 11:23
"Kui aasta tagasi ei julgenud ma loota, et naasen tööle, siis nüüdseks olengi tööl tagasi!" rõõmustab Martin Foto: Erakogu
Eile tähistas 42.sünnipäeva tartlasest pereisa Martin Aasajärv, keda vähiravifond „Kingitud Elu“ toetab juba aasta aega võitluses neeruvähiga.

“On möödunud aasta ja natukene pealegi minu esimesest elu paremuse poole muutvast otsusest. See oli päev, kui tuli otsus "Kingitud Elu" poolt rahastada minu ravi,” kirjutab Martin vähiravifondi Facebooki-lehel.

Samal teemal

“Minu jaoks tähendas see, et päev päevalt hakkasid tervis ja enesetunne paremaks minema. Minu lähedastele aga, et lootus ei ole veel kadunud taas näha helgemaid päevi, rõõmsamat, rahulikumat ja elujõulisemat mind. Tegelast, kes jaksab ja suudab rohkem, kui see mees, kes oli enne ja pärast keemiaravi.

See kõik on ka minu abikaasa murekoormat veidi vähendanud ja teinud lihtsamaks seletada meie kahele tüdrukutirtsule, et rohi, mida issi iga päev võtab, teeb issit tervemaks ja hoiab teda meiega. Ja kunagi teeb ka ehk päris terveks!

Minu jaoks on vähiravifondi otsus muutnud aasta jooksul palju. Kui aasta tagasi ei julgenud ma loota, et naasen tööle, siis nüüdseks olengi tööl tagasi! Esimestel kuudel ma tundsin päev päevalt, kuidas jõud tuli tagasi mu keemiaravist räsitud kehasse. Ma ei saa öelda, et olen täiesti 100% see, kes aastaid tagasi, eks passist peab ikka oma vanust ka meelde tuletama. Kuid saan taas teha tööd, mis mulle meeldib. Ma küll väsin vahepeal kiiremini, kui ise tahaksin, aga varsti jaksan taas ja see on minu jaoks peamine. Suudan taas oma perega täisväärtuslikult aega veeta, mis teeb ka neid õnnelikumaks ja rõõmsamaks. Saame koos käia väljasõitudel ja üritustel, millest vahepeal pidin kõrvale jääma.

Martin koos abikaasa, laste, õe ja vennaga mullu esimesel koolipäeval pisikesi kooli saatmas. Foto: Erakogu

Ma ei ole veel täielikult paranenud. Aga haigus on stabiliseerunud ja kontrolli all. Iga arsti juures käimine näitab, et viimased 9 kuud on olnud mu olukord stabiilne, uusi koldeid ei ole juurde tulnud ja olemas olevad eriti muutunud ei ole. Aga ilma selle rohuta, ma kardan, et ei oleks ka enam mind.

Seepärast soovin ma südamest tänada kõiki annetajaid, ilma kelleta see kõik võimalik ei oleks! Mu pere ütleb teile suur-suur tänu, et tänu teile on neil taas elujõulisem ja rõõmsam issi, abikaasa, vend ja onu.”

Martin koos abikaasa, laste, õe ja vennaga mullu esimesel koolipäeval pisikesi kooli saatmas.