Keha

LASTETU NAISE KÕHKLUSED: äkki ma mõne teise mehega jääksin rasedaks? (117)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 23. august 2020 13:00
Foto: Vida Press
Eestis otsivad tuhanded pered meeleheitlikult lahendusi, kuidas last saada. See tähendab suuri lootusi ja nende purunemisi, kõhklusi ja dilemmasid. Aga mis juhtub suhtega, kui see pannakse igal moel proovile? Võib-olla peakski kumbki otsima hoopis uue partneri?

Raamatus "Ma tahan last saada"(Tammerraamat) räägib suurtest pingutustest lapsesaamise nimel Janika, kelle loo on kirja pannud Tuuli Elstrok.

Samal teemal

Kas sa lähed mu juurest ära?

Olen iga aastavahetuse ajal mõelnud tagasi olnule ja eesolevale aastale. Tolle aastavahetuse paiku mõtlesin, et tahtsime mõlemad Peetriga väga-väga last ja saame ka omavahel hästi läbi. Peeter on mulle mitu korda öelnud, et tema jaoks lapse saamine ongi elu mõte. Aga emotsionaalsel tasandil pole me lapsesaamisest eriti omavahel rääkinud, pole tihanud, sest see on ebamugav teema kõige toimuva valguses.

Terve aasta olin ma mõelnud ja elanud selle mõttega, et kui ma nüüd 2014. aasta jooksul rasedaks ei jää, siis Peeter läheb mu juurest ära. Mul oli kogu aeg see hirm. 2014. aasta alguses mõtlesin, et kui sügiseks ei õnnestu, siis ta läheb kindlasti aasta teises pooles mu juurest ära.

Küllap aitas mõttele kaasa ka see, et Tallinna erakliinikus arst kogu aeg rõhutas: „Mehel on nii head seemnerakud, need tulistavad ja jooksevad munarakud maha. Ideaalne, kõik on super! Ta võiks olla seemnerakudoonor!“ Seevastu minu kohta teatas ta, et minul ei jää rasedus kestma, ei kinnitu. Tundsin, et arst kogu aeg ülistas meest. Nii et natuke tajusin arstipoolset survet, et mehel on kõik ideaalne, samal ajal kui minu puhul pole teada, miks ei õnnestu. Sedasi on väga lihtne iseend süüdistama hakata.

Foto: Pexels

Ühesõnaga, me ei rääkinud neist teemadest. Kõnelesime konkreetsetest asjadest: nüüd see protseduur, siis too. Aga emotsionaalselt, mida üks või teine tunneb, mitte. Mul käisid nutuhood ja Peeter alati lohutas ega öelnud kordagi: „Mis sa nutad, mis sul viga on, võta end kokku!“ Ta ei ole selline. Ma olen täiesti kindel, et ka tema elab kõike sügavalt läbi ja otsib internetist lisainfot. Mingitel hetkedel olen olnud täitsa üllatunud, et ohoo, ta on millegi kohta minust palju rohkem uurinud. Aga ta ei väljenda seda sõnades. Olen Peetriga võrreldes jutukam ja elan rohkem väljapoole.

2015. aasta alguseks tekkis mul tunne, et mina olen see, kes kogu aeg panustab: jooksen mööda arste ning otsin lahendusi ja artikleid, mida Peetrile Messengeris edasi saadan. Naise ja mehe organism ongi erinev, mehel ei saagi liiga palju midagi uurida, naist aga miljonil moel. Meeste seemneraku võtmine on lihtne, isegi meeldiv protseduur. Naine seevastu peab kasvatama, süstima, rohtusid võtma ja end arstile sada korda näitamas käima. Mehel ei olegi seal midagi teha, me oleme lihtsalt sellisena loodud, meheks ja naiseks.

Ma kindlasti mõtlesin üle ka, must masendus oli peal. Sain aru, et minuga peabki olema rohkem protseduure kui Peetriga. Samas tajusin, et mina olen kõiges süüdi. Peeter pole kunagi ühtegi arsti otsinud ega ühtegi artiklit mulle saatnud. Tundsin, et mina muudkui pingutan, et suhe toimiks. Aga kas ma ikka olen piisavalt peenike, ilus ja töökas? Muidugi oli Peeter mõistev, kuulas ära ja kallistas, aga ma vist ootasin temalt veel rohkem initsiatiivi ja kogusin seda kõike endasse.

Foto: Pexels

Aasta algul neid mõtteid mõeldes ja adudes, et ta polnudki ära läinud, tekkis mul uus küsimus: ehk on viga Peetris? Äkki polegi asi minus? Sest minus ju ka mingit viga ei leitud. Seni olin mõelnud, et kui läheme lahku ja Peeter leiab teise naise, siis ta saaks raudselt kohe lapse. Ja mina raudselt ei saa. Seejärel hakkasin mõtlema, et äkki on vastupidi. Ma ei arvanud, et peaksin ära minema, aga mõtlesin, et võib-olla pole asi minus.

Samal ajal kõiki neid mõtteid mõeldes tahtsin tegelikult ikkagi, et minu ja Peetri suhe toimiks. Järsku me ikkagi saame lapsi koos. Mul polnud tunnet, et löön ukse kinni ja ütlen Peetrile: „Mine minema.“ Südames tahtsin, et meie asi saaks korda. Aga me endiselt ei rääkinud sellest.