Foto: Vida Press
Keha
13. september 2020, 11:00

PIKK JA KURNAV VILJATUSRAVI: „Miks mina? Katse katse otsa ja üks ebaõnnestumine teise järel." (6)

Viljatusravi võib olla pikk, kurnav  ja emotsionaalselt väga raske. Lapse saamiseni võib kuluda kaua aega ja tuleb üle elada ebaõnnestunud katsed. "Miks mina?" mõtles Janika, kelle loost on ilmunud raamat  "Tahan last saada".

Avaldame katkendi raamatust "Tahan last saada" (Tammerraamat). Janika loo pingutustest lapse sünni nimel on kirja pannud Tuuli Elstrok.

Taas siirdamine

8. veebruaril pidi toimuma külmutatud embrüote siirdamine. Mul oli 2016. aasta sügisest külmas kolm väga head embrüot. Enne seda, 4. veebruaril läksin pärast tööd spordiklubisse trennilindile jooksma. Enesetunne oli hea ja mingit rakkude kasvatamist ju polnud, olin vaid tablette võtnud. Jooksin ja kuulasin telefonist muusikat, kui äkki nägin, et kell on 18.30 ja Tartu arst helistab! Kartsin neid telefonikõnesid – kui arst helistab, siis midagi on valesti. Miks ta nüüd reede õhtul mulle helistas? Süda jättis löögi vahele. Võtsin kõne vastu, arst sõnas: „Kolmest embrüost ei elanud sulatamist üle mitte ükski. Mingi hormonaalne tõrge, mida ma ei oska seletada.“

Jälle on midagi halvasti! Juba aasta aega ei saa isegi enam siirata! Rääkimata sellest, et saaksin üldse näha, kas tulemus tuleb positiivne või mitte. Jälle varises terve maailm kokku. Arst ütles, et kuna mu organism on hetkel valmis, siis kliinik annaks meile tasuta siirdamiseks doonorembrüo – nad kingiksid selle meile. „Rääkige abikaasaga kodus läbi.“ Ütlesin kohe, et oleme nõus! Jah, jah, jah! Doonoritelt on sellisteks puhkudeks võetud ja valmis pandud külmutatud embrüod.

Foto: Pixabay

Niisiis pidin 8. veebruari asemel minema siirdamisele 9. veebruaril. Pärast kõnet olin täiesti šokis, süda peksis niimoodi, et tahtis välja tulla. Tahtsin ilgelt nutta, aga spordisaalis ei saanud ju. Panin lindil päris tugeva kiiruse, millega ma tavaliselt ei jaksa joosta. Jooksin nii kiiresti, kurbusest, nördimusest, vihast ... Ja see polnud üldse raske. Muudkui lisasin kiirust ja tundsin, et juba lendan seal lindil. See oli minu viis infot seedida. Ühtepidi oli kõik pekkis, teistpidi oli hea lahendus olemas.

Käisin duši all ja autosse istudes nutsin lõpuks kõva häälega. Miks mina? Ja kas Peeter on ikka sada protsenti nõus, et doonorembrüo mulle sisse pannakse? Me olime küll sellest rääkinud, et siirata doonormuna- ja seemnerakk, ent polnud midagi otsustanud. Äkki ta pole nõus? Tundsin, et ma ei tohi teda mitte kuidagi survestada ega mõjutada. Otsus peab tulema Peetri seest ja see peab temale sobima. See on suur otsus: kui sünnib laps, siis ta tegelikult pole meie rakkudest. Kui Peeter ütleb ei, siis ma ei tohi olla ta peale pahane või kuri. Kui ma midagi tahan, siis ma teen kõik selleks, et seda saada. Aga praegusel juhul tundus, et see on midagi sellist, kus ma ei tohi mõjutada. Ma ei tahaks, et Peeter mulle kunagi ütleks, et mina mõjutasin teda ja ta ise poleks seda tahtnud.

Foto: Pixabay

Jõudsin koju ja rääkisin Peetrile kogu loo ära. Peeter täiega ehmatas, et mis, ei saagi ülessulatatud embrüot sisse panna! Siis jutustasin kohe ka arsti ettepanekust, kes rõhutas, et pean abikaasaga rääkima. Ma ei öelnud Peetrile, et vastasin arstile juba jaatavalt. Hoidsin vestluses hästi pikki pause, oodates Peetri vastust. Peeter küsis, miks tema rakke ei saa kasutada, ta oli ju valmis kohe andma. Ent kui tahta tema rakke kasutada, peab jälle kolm kuud ootama, sest siis on vaja uus doonor võtta. Praegu saaks kohe pärast nädalavahetust selle ära teha. Peeter nentis, et sel juhul temal siis polekski osa. Mina kannan ja toidan last, aga tema? Pidasin jälle teadlikult pause, kuulasin teda rahulikult. Olin endale öelnud, et kui ei, siis ei; helistan arstile, et abikaasa polnud nõus.

Lõpuks Peeter ütles: „Proovime ikka siis selle variandi ära, mis meil kaotada on!“ Mul oli siiralt hea meel, ent tollest pingelisest õhkkonnast hakkas mul halb: tekkisid külmavärinad ja pea käis ringi. Eks ma olin lindil ju ka kõvasti jooksnud. Läksin magamistuppa voodisse pikali. Olime Peetriga varem kokku leppinud, et kui trennist tulen, läheme koos välja sööma. Nüüd pakkus ta, et ärme lähe, kui mul on halb. Kuna ma tahtsin kodust välja saada, läksime lõpuks ikka.

Foto: Pixabay

Mis meist saab?

Jalutasime kodu lähedal olevasse pubisse, et seal õhtustada. Sel ajal, kui jalutasime (olin sellele juba varem mõelnud) mõtlesin, et pean Peetriga lõpuks ometi jutuks võtma, mis meist edasi saab. Kui meil taas ei õnnestu. Mis on variandid, et edasi minna? See on ebamugav jutuajamine, aga parem on see kohe ära teha, kui et kogu aeg edasi lükata. Kogu aeg on olnud katse katse otsa ja üks ebaõnnestumine teise järel. Mis meist siis saab paarina? Aastad lähevad, vanus kasvab. Me polnud sellest rääkinud. Me olime elanud katsest katsesse, aga mis siis tuleb, mis meist saab? Pidin julguse kokku võtma ja küsima, sest ebameeldivaks jutuajamiseks pole nagunii kunagi õiget hetke.

Küsisin Peetrilt, kas ta on mõelnud, mis meist edasi saab, kui nüüd doonorembrüoga ei õnnestu. Olime rääkinud varem, et proovime kevadtalvel ära ja kui ei õnnestu, siis 2017. aasta suvel katsetame doonormunarakku ja Peetri seemnerakku. Aga mis meist siis edasi saab? Katseid võib teha ju meeletult. Üks hetk tuleb aga emotsionaalselt ja rahaliselt lagi vastu. Kaua me proovime? Ma võiksin ju 50aastaselt ka katsetada, kui oleksin miljonär. Kas jätkame elu edasi katsetades?

Peeter vastas, et pole sellele väga mõelnud. Ütlesin, et mina olen ja et minu jaoks on kaks varianti, kuidas edasi minna: „Variant a – me hakkame lapsendamise teemaga süvitsi tegelema. See on nagunii pikk protsess. Variant b …“ Hakkasin nutma ja ei suutnudki seda välja öelda. Tähendab, läheme lahku ja leiame endale uued kaaslased. Olin selle enda jaoks läbi mõelnud: kui see on Peetri valik, et ta tahab lahku minna, siis ma austan seda. See on valus ja kurb, aga see on Peetri otsus. Ma ei tahaks, et ta kunagi hõõruks mulle nina alla, et minu pärast ta ei saanudki endale päris enda last. Ta on ju öelnud, et ta elu unistus on saada isaks. Kui mina ei suuda talle seda pakkuda, siis ... Võib-olla saame mõlemad õnnelikuks kellegi teisega, saame mõlemad lapsevanemaks.

Foto: Pixabay

Peeter ütles hoopis, et kust ta ikka nii nupsut leiab kui mina. Ta küsis, kumba varianti mina tahan. Vastasin, et tahan temaga koos olla, mina ei taha lahku minna.

Lõpuks pakkusin välja, et kui meil veebruaris ei õnnestu, siis võiksime kohe lapsendamise teemaga tegelema hakata. Protsess, et see rong üldse liikuma hakkaks, on ju pikk ja aeganõudev. Kui veebruaris ei õnnestu, siis mais teeme uue katse, aga oleme selleks hetkeks juba tegelenud ka adopteerimisega.

Ma tahaksin lapsendada sünnitusmajast. Muidugi, kõik tahavad, ja kuuldavasti on seal väga pikk järjekord. Tean ka, et vanematele ei valita last, vaid lapsele valitakse parim perekond. Mulle endale tundub, et me suudame pakkuda kõike – oleme kaua koos olnud, meil on hea taust. Aga iial ei tea.

Kogu see jutuajamine ja söömine mõjusid mulle rahustavalt ning mul hakkas tunduvalt parem. Kodus mõtlesin, et mul on ikka nii normaalne mees, kellega saab rääkida. Vahel kuulen sõbrannadelt, kuidas meestega pole teatud teemadel üldse võimalik rääkida, sest nad pole rääkija tüüpi. Peeter küll just ei hiilanud pikkade mõtete lahtirääkimisega, aga sain temaga ikkagi rahulikult kõneleda ka väga rasketest teemadest. Selle üle on mul hea meel.