Keha

KÕRGE VERERÕHK ON SALAKAVAL: kardioloog selgitab, millal peaks hakkama seda ravima (7)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 17. detsember 2019, 06:00
140/90 mmHg juures võib veel abi olla elustiili muutmisest. Foto: Vida Press
Kõrge vererõhk on salakaval haigus, mida ei osata piisavalt karta, ehkki Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on tegemist enim surma ja invaliidistumist põhjustava tervisehädaga üldse, selgitab kardioloog Margus Viigimaa.

Nii et kerge rõhu kõrgenemine võib-olla ei tundugi nii hull, aga vaadates kui paljudel on kõrge vererõhk, näeme, et tegemist on suure probleemiga, räägib kardioloog Margus Viigimaa Regionaalhaigla südamekeskuse Tervisepooltunnis.

Optimaalne vererõhk on 120/80 mmHg, 130/85 mmHg on ka veel normaalne tulemus. Kui aga vererõhk hakkab lähenema 140le, siis on tegemist kõrgenenud normaalse vererõhuga, mis sageli areneb lõpuks välja hüpertooniatõveks.

"Pigem kasutada ravimeid, kui neid kartes lasta veresoontel lupjuda ja riskida tõsiste organikahjustustega," ütleb kardioloog Margus Viigimaa.Foto: Tiina Kõrtsini

Samal teemal

Mis tasemest alates algab kõrgvererõhktõbi ehk hüpertooniatõbi?

Esimene aste algab 140/90 mmHg juures ja siin võib veel abi olla lihtsalt elustiili muutmisest. Teine aste on juba lokkav hüpertensioon ning algab 160/100 mmHg. Sellel tasemel on kindlasti tarvis medikamentoosset ravi.

Mul on patsiente, kellel on mõõdukalt kõrgenenud vererõhk ning oleme otsustanud ravi edasi lükata ja proovida kõigepealt elustiili muutust – kehakaalu langetamine, treenimine jm. Paljud ongi nii saanud hüpertooniast mingiks ajaks lahti. Siiski on tegemist päriliku haigusega ja ei saa loota, et tervislik elustiil seda elu lõpuni eemale hoiab. Küll aga võib ravi edasi lükata 10, isegi 20 aasta võrra.

Lisaks füüsilisele aktiivsusele on oluline ka soola tarbimise vähendamine. Umbes kolmandik meie inimestest on n-ö soolatundlikud ning kui nad vähem soola söövad, siis väljendub see positiivselt vererõhu alanemises.

Kuidas saab soolatundlikkust välja selgitada? Paljud ilmselt ei teagi, kas nad on soolatundlikud või mitte.

Soolatundlikkust on väga lihtne kontrollida praktikas: vähendada oluliselt soola tarbimist 2–3 nädala jooksul ja vaadata, kas vererõhk alaneb.

Soomes näiteks on vähenenud soola tarbimine viimase 40 aastaga umbkaudu kahekordselt, 16 g asemel päevas 8 g. Meiegi saame vähehaaval piirata soola kogust toidus. Realistlik oleks aastas umbes 1 g, kui seda natuke forsseerida siis lausa paari grammi võrra.

Foto: Pixabay

Jah, täpselt nii. Kolmandik inimesi on kohe väga tundlikud. Teine kolmandik veidi vähem soolast sõltuv ning viimane kolmandik soolatarbimise vähendamisega olulist efekti ei saavuta.

Kui elustiililised meetmed ikkagi tulemust ei anna, siis tuleb alustada raviga. Kas vastab tõele, et kui juba vererõhu ravimisega alustada, siis on tegu sisuliselt eluaegse raviga?

Jah, nii ta paraku on. Ent pigem kasutada ravimeid, kui neid kartes lasta veresoontel lupjuda ja riskida tõsiste organikahjustustega. Eriti ohtlik on ajukahjustus. Me näeme sageli, et elu jooksul tekkinud väikesed kolded ajus viivad kognitiivsete häirete, dementsuseni, põhjustavad püsiva halvatuse, püsivad kõnehäired, isegi silmaverejooksu ja pimedaks jäämise.

Teised organid, mis kõrge vererõhu tõttu kannatavad on süda, neerud ja veresooned.

Kui 20–30 aastat tagasi oli vererõhuravi deviis see, et mida madalamaks me vererõhu viime, seda parem, siis viimase 10 aasta põhimõte on, et mida varem raviga alustame, seda edukam see on. Kui hakkame ravima kõrget, 170, 180 mmHg süstoolset rõhku alles siis, kui juba on kohal sümptomid – peavalud, vasardamine peas, ajuvereringe häired – siis on haigus tavaliselt kulgenud juba mitukümmend aastat, veresooned on olukorraga harjunud, veresoone seinad on paksenenud ning ravimine on raskendatud.

Foto: Pixabay

Ometi ei tasu alahinnata elustiili parandamise tähtsust. Mul on olnud patsiente, kes on mittemedikamentoossete meetmetega vererõhu  täiesti normi saanud. Elustiili rolli illustreerivad hästi ka need patsiendid, kes näiteks kolivad Austraaliasse ning vererõhk paraneb märgatavalt, aga tagasi Eestisse tulles on ta jälle kõrgel ning vajab ravi.

Ja mõned lähevad puhkusele, unustavad ravimid koju ja avastavad, et polegi vaja! Mõtlevad, et on jälle terved, aga koju tulles hakkab haigus jälle pihta. Nagu näha, sõltub  stressitasemest ja elukvaliteedist palju. Kui me neid faktoreid muuta ei suuda, siis tuleb ikkagi tarvitada ravimeid, mis hoiavad vererõhu normaalsena. On tehtud uuringuid, kus on näidatud, et ravi all olevate inimeste risk väheneb peaaegu samale tasemele kui neil, kellel kunagi vererõhuga probleeme pole olnud.