"Jah, seal on kahtlemata erinevusi," selgitab kardioloog Margus Viigimaa Regionaalhaigla südamekeskuse Tervisepooltunnis.

"Meil on kolme liiki mõõtmisi, kuid ravimine baseerub ikkagi n-ö kabinetimõõtmisel, mis määratakse siis, kui inimene on rahulikult istunud vähemalt viis minutit. Selle piir on pisut kõrgem, 140/90 mmHg. Kodumõõtmisel kasutame 5 ühikut madalamat piiri just sel põhjusel, et stressi on vähem. Kui nüüd tehakse ööpäevast vererõhu monitooringut, mille kestel patsiendil on 24 tundi vererõhuaparaat peal, siis on piiriks 130/80 mmHg, sest öösel on vererõhk oluliselt madalam ning see annab meile lisainformatsiooni.

Leidub ka neid, kellel on rõhk öösel samuti kõrgel, näiteks neerukahjustusega patsientidel. Siis ei saa veresooned üldse puhata ja kahjustused on veel suuremad.

Kusjuures kodumõõtmiste osa on viimaste arusaamade põhjal hüpertensiooni maailmas märgatavalt kasvanud, just eelmainitud valge kitli fenomeni tõttu. Kui inimesel on kodus vererõhk korras ja arsti juures kõrgem, siis ei tasu kohe ravima hakata. Küll aga peab neid tähelepanelikult jälgima, sest uuringud näitavad, et viie, hiljemalt kümne aasta jooksul areneb neist välja päris hüpertensioon, mis siis nõuab juba tõsist lähenemist.

Optimaalne vererõhk on 120/80 mmHg, 130/85 mmHg on ka veel normaalne tulemus. Kui aga vererõhk hakkab lähenema 140le, siis on tegemist kõrgenenud normaalse vererõhuga, mis sageli areneb lõpuks välja hüpertooniatõveks."