DR VIKTOR VASSILJEV: poliitikute lubadused on sama kindlad kui joodiku ausõna (20)

Sai eelmisel aastal tegusid tehtud, jõuab järgmiselgi. Kas just uusi ja paremaid – meievanused mäletavad, kuidas omal ajal kolhoose suurteks kokku lükati ja siis jälle väikesteks lammutati.

Haiglaid ja koole on liidetud ja lahutatud meie eluajal korduvalt. Nüüd läks apteegireformiga ses mõttes hästi, et tühistatakse juba enne, kui sai alata, muidu hakka kümne aasta pärast uuesti väikseid rohupoode ketti lükkima.

Meil väikses Eestis omad väiksed pendeldamised, suures laias ilmas pika ajaloo vältel suuremaid sõdu ja revolutsioone peetud. Ikka parimate kavatsustega, olgu vabadusvõitlus või diktatuuri võimuletulek. Ikka sama loosungi all: liberté, égalité, fraternité - vabadus, võrdsus, vendlus.

On üldse keegi mõelnud, kui vastuolus üksteisega on need kolm? Vabadus – igaühe võimalus oma soove täita; piiratud territooriumil, piiratud ressurssidega saab seda ainult kelleltki midagi ära võttes, mateeria jäävuse seadus, teate ju. Võrdsus kehtib vaid ajutiselt, kui võim selle jõhkralt kehtestab – nagu krooni tulekuga, igaühele 150 kätte.

Juba järgmisel päeval tõmbas vabadus võrdsusele kriipsu peale ja kus kroone rohkem oli, sinna juurde tuli. Vendlus on võimalik kloostris, kus valitseb range hierarhiline struktuur: jääb vend hommikupalvusele hiljaks, paneb kloostriülem õhtuni issameiet lugema. Vendlus küll, aga ei võrdsust ega vabadust. 1917, Venemaa: vabaduse loosungi all kehtestati esimese asjana proletariaadi diktatuur. Ideoloogiliselt idiootne konstruktsioon – kukutatakse ühe seisuse võim, kuulutatakse välja seisustevaba ühiskond ning määratakse teine seisus diktaatoriks. Aga eks ta ole, vabadusel on piirid. Hunt loomaaias on täiesti vaba, jookseb päev otsa mööda puuri nagu tahab, ühest seinast teise ja tagasi.

Aastavahetus on paras aeg, et vaadata selja taha. Kuidas oleme talitanud oma vabadusega vabas riigis? Väikse puuri seinte vahel keset ELi loomaaeda? Kuhu ja milleks me jookseme? Kuhu tahame jõuda?

Veerandsada aastat tagasi otsustasime, et sotsialism ei sobi. Ei taga vabadust, võrdsust ega vendlust. Ehitame kapitalismi. Olgu. Sai mingil määral valmis, siis avastasime – oleme pankade orjuses, rikkust jätkub vaid vähestele, ja on auasi vennal nahk üle kõrvade tõmmata.

Nüüd siis keset enam-vähem arenenud kapitalismi nõuame primitiivsotsialismi – palgalõhe kaotamist, pensionide ühtlustamist, kõigile tasuta haridust, arstiabi ja hoolekannet. Tsirkust ja leiba – kui üht pole, siis teine asendab. Kuhu edasi? Pole presidenti, usujuhti või rahvuskangelast, kes näitaks kätte eesmärgi – näe, rahvas, seal, silmapiiril, sinna läheme.

Pole seal silmapiiril hetkel midagi peale poliitikute lubaduste, mis sama kindlad kui joodiku ausõna. Mõisaid ei saa põletada – need püha eraomand, sakstele ei tee säru – nemad Brüsselis peidus, kohalikud kupjad – saad ühest lahti, tuleb teine ja hullem, valitsusi on iga paari aasta tagant kukutatud – ei sest muutu midagi. Jookseme oma puuris seinast seina, teeme trenni, hea seegi. Võibolla ei peagi eesmärki olema, pole seda ju inimese elulgi – tähtis on protsess kui selline. Mida tulebki nautida, niipalju kui võimalik. Mis muu pärast see huntki puuris ringi jookseb, kui võiks vabalt paigal istuda.

Minul, tänan küsimast, läheb hästi. Tervisesaate sain uude kanalisse kolitud, lühike küll esialgu, ja viis minutit reklaami vahel. Mis on omaette hea näitaja – ega viletsasse saatesse reklaami osteta. Küsimusi-vastuseid, mis veel avaldamata, on kümne raamatu jagu koos, nii palju, luban, ei hakka vorpima – piinlik rahvale rahalist kahju tekitada, peab mõni veel uue riiuli ostma. Aga  Telelehes olen juba 22 aastat lugusid kirjutanud ja teen seda edasi.

Jäi vana aasta selja taha, tuleb uus, toob ühte ja teist. Tühja neist laenuintressidest ja elektriarvetest. Sulle, hea lugeja, toogu uus aasta kohtumisi heade inimestega, südantsoojendavaid sündmusi, rõõmu kokkusaamisest lähedastega, lihtsalt mõnusat aega kasvõi iseenda seltsis. Kogu kokku need rõõmuhetked, põimi mälestusteks, jääb järgmisest aastast järele jälle midagi head, ja nii muutub kogu see pöörane maailm kübeke paremaks. Mida südamest soovingi, meile kõigile.