GALERII | Aasta arst 2019 on ravinud inimesi ligi 50 aastat: „Minu töö on nagu kirglik armastuslugu." (8)

Ajal, mil valdavalt räägitakse perearstikriisist, selle hädadest ja viletsusest ning ühiskonnas valitsevast kurjusest ja tigedusest, jagub dr Lepiksool ainult ülivõrdes kiitust nii töö, patsientide, kolleegide ja  pere kohta. 

„Ma olen väga õnnelik,“ ütles perearst pärast aasta arsti tiitli väljakuulutamist.  „Aga ma olen õnnelik peaaegu iga päev. Võib-olla ma pole üldse päris normaalne inimene.“ 1972. aastast Väike-Maarjas töötanud dr Lepiksoo kohta on öeldud, et ta on natuke hullumeelne, aga perearst ise arvas naljatamisi, et ehk on seda isegi vähe öeldud.

„Mul on olnud õnn töötada koos ainult heade inimestega,“ rääkis dr Lepiksoo. „See, mis meedias räägitakse, et meil on nii palju kurjust ja halba – see kõik on minust mööda läinud. Mina saan rääkida ainult armastuse voost, piiritust armastuse voost, mida mina tunnen iga päev tänu oma perekonnale, patsientidele ja kolleegidele.“

Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esinaine Le Vallikivi peab dr Lepiksood Eesti kõige säravamaks ja karismaatilisemaks perearstiks, kes on nooruslikkuse ja väsimatusega eeskujuks nii endast aastatelt noorematele kui vanematele.  „Dr Lepiksoo on ääretult tark ja väga lugupidav oma kolleegide suhtes, alati leidub tal julgustamiseks tabav mõttetera, mille najal on rõõmsam edasi minna," kiidab Vallikivi.

Kord öelnud akadeemik Jaan Eha ühel konverentsil, et Eesti arstid peaksid töötama 50 aastat, sest neid on nii vähe ja arst on igale inimesele äärmiselt oluline. „Nii et Jaani kliinikumi konverentsidel kohates ütlen alati, et lubadus on antud,“ ütles dr Lepiksoo.

"Minu töö on nagu kirglik armastuslugu, mis vajab kastmist, väetamist, toitmist. Patsiendid on seda suhet toitnud ning armastus on vastastikune. See tekitab väga hea tunde, kui isegi kaugemal elavad patsiendid tahavad just sinu juurde tulla, usaldavad sind." Arsti ametit peabki ta pigem elustiiliks.

Maakoht ei piira võimalusi

Tööd jätta staažikas doktor veel ei kavatse, aga ta ootab maale väga noori arste. Maakoht ei piira tema arvates absoluutselt arsti võimalusi. „Ootan aega, et praktikasse tuleks inkubaatorsüsteem, mis tähendab seda, et minu juurde tuleks üks noor arst, kelle ma saaksin välja õpetada. Minu nimistu on suur ning ootan väga teist arsti. Ei maksa arvata, et maapiirkonnas käivad perearsti juures ainult vanainimesed – meil on sama palju noori ning lapsi. Kui Urmas Sule võrdles Meditsiiniuudistes arste sportlastega ja erialaarste maratonijooksjatega, siis perearsti ma võrdleks kümnevõistlejaga.“

Mall ei plaaninud tegelikult arstiks õppida, vaid teda köitsid hoopis idamaa keeled. Kord aga küsinud isa möödaminnes, kas tütar ei tahaks hoopis arstiks õppida. „Kuna minu isa oli niivõrd autoriteetne, siis läksingi eksameid tegema, aga poleks arstiteaduskonda peaaegu sisse saanud, sest ma ei osanud füüsikas ülesannet lõpuni ära teha. Ma olen absoluutselt õnnelik inimene ja tänan alati oma isa, kes mulle kunagi selle väikse küsimuse esitas,“ on tütar siiani tänulik.

Dr Lepiksoo soovis arstiõpingute ajal saada psühhiaatriks, kuid praktika Jämejala haiglas pani teda ümber mõtlema. „Otsustasin, et see, mis ma seal nägin, pole ikkagi minu jaoks ning minust saab sisearst. Õppisin selleks meeletult palju." Psühhiaater sai hoopis tema nooremast tütrest.

Dr Lepiksoole oli väga huvitav aeg, kui ta noore arstina alustas tööd Väike-Maarja haiglas sisearstina. „Kõik läks hästi, patsiendid usaldasid mind ning need olid minu jaoks elu muutvad ajad." Haigla sulgemise eel alustas ta töötamist sisehaiguste eraarstina.

Armastusega lahinguväljal

1998. aastast on ta olnud Väike-Maarjas perearst. "Algul arvati, et mis see perearst ka teab, kuna suhtumine perearstisüsteemi polnud hea. Mina aga olin haiglas nõutud arst ja otsustasin ka perearstina taset kõrgel hoida.“

Algus oli tagasihoidlik: perearstipraksise loomisel tõi tema õpetajast abikaasa koolimaja pööningult alla vanad lauad, olemas oli ka sakslaste kingitud elektriokardiograaf. Nüüd on Mall Lepiksool on väga suur nimistu – 2481 inimest.

„Mu nimistu on nii armas, ma tunnen neid mitmekümneid aastaid. Praksise loomisel oli ääretult suur roll perekonnal. "Tänu nendele olen kogu aeg hakkama saanud. Ma vajan oma pere abi kogu aeg. Nimistu on suur, töötan pikad päevad, aga nädalavahetustel pühendun absoluutselt perekonnale."

Kui kaheksa aastat tagasi sündisid dr Lepiksoo tütrel kaksikud, uurinud väimees, kas nüüd võiks vanaema loobuda tööst ja hakata beebisid hoidma. Mall vastas sellele vaikusega. Paari nädala pärast uurinud väimees uuesti asja, aga tütar oli ema eest juba ära vastanud:„ Emale meeldib ainult lahinguväli.“

„Sellel lahinguväljal olen ma armastusega olnud!“ kinnitas dr Lepiksoo. „Ja minu imelised patsiendid! See usaldus, mida ma olen tundnud aastakümnete jooksul!"

Aastate jooksul on arstil tulnud teha ka riskantseid raviotsuseid nii haiglas kui kodudes. "Olen nii palju analüüsinud, kuidas see kõik on küll läinud, kuidas mul on õnnestunud. Olen leidnud ainult ühe vastuse – see on olnud patsientide jäägitu usaldus. Usaldus arsti vastu aitab ravile ääretult palju kaasa.“

Palju toetust

Perearstinduse algusaegadel oli ala nii noor, et eriarstid suhtusid kahtlevalt,  kas nad ikka oskavad. Nüüd tunneb dr Lepiksoo, et eelarvamuste aeg on möödas. „Kui kolleegid algul kahtlustasid perearste natuke, siis viimastel aastatel on mul niipalju meeldivaid kogemusi just kollegiaalsuses. Kolleegide tugi on mulle olnud äärmiselt armas.“

Lepiksoo ei eita, et perearsti töö on väga pingeline, aga ta pühendab aega ka endale, mida reedab tema suurepärane vorm. „Teen sporti iga päev. Töö hakkab kell 7, aga kell 14 ma lihtsalt lahkun. Kõik teavad,et perearst on läinud sportima, näiteks praegu lähen rattaga metsa ja sõidan 12 kilomeetrit.Tulen rõõmsalt tagasi ja siis võin olla tööl nii kaua, kui tahan."

Kolm täiskasvanud last on kodunt läinud - kaks neist on samuti arstid, üks on advokaat. "Suhtleme tihedalt. Mul on 8 lapselast, nädalavahetusel võtan ka lapsi sportima. Nad on tõelised energiaallikad!"

Kõigil on võimalused

Kord tudengina ülikooli aulas lauldes toksas tema kaaslane külge ja küsis: „Mall, kas saad aru, kus me oleme. Sina tuled Endla raba servalt ja mina Saaremaa pärapõrgust ja vaata, kus me laulame  – Tartu Ülikooli aula laval.“

„Nii ongi, et kõigil on võimalused,“ kinnitab dr Lepiksoo. „Aga tuleb töötada, tahta, olla rõõmsameelne ja positiivne. Ja väga olulised omadused on heasoovlikkus ja tänulikkus.“